Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 1:1-7
Tervitus ja tänu1Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtmisel, ja vend Timoteos - Korintoses olevale Jumala kogudusele ning kõigile pühadele kogu Ahhaias:
2Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
3Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!
4Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.
5Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu.
6Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame.
7Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.
Millele sa mõtled, kui kuuled sõna "trööst"? Minu esimene mõte on omada kaastundlikku sõpra, kes hoolitseb minu eest, kui kurvastan või olen raskustes. Selline põhjendatud sõnakasutus ei anna ometi edasi tõelist tähendust. Sõna "trööst" tüvi viitab jõule - "tugevasti, tugevusega". Võtta vastu lohutus on saada tugevus vastupidamiseks, meelekindlusega jätkamiseks.Paulus ei räägi siin käest õlgade ümber ega salvrättide karbi pakkumisest! Ta kõneleb oma rasketest kannatustest, kannatustest kuni surmani (s 8). Ta oli kogenud Jumala jõudu, mis tõi teda tagasi kuristiku äärelt (s 9). Seega ta teab, millest kirjutab! Kui lubame Jumalal end lohutada kannatustes, siis seesama asi, mis põhjustab nii palju valu, saab tugevuse allikaks. Peale selle, et muutume võimeliseks pakkuma tõelist tröösti teistele, saame Pauluse sõnul mingil viisil osa Kristuse kannatustest (s 5). Sellise perspektiivi ees tunnen aukartust. Loodetavasti on see mul meeles kõige suuremates vajadustes.