Paulus nimetas end Jeesuse Kristuse apostliks, kes on selleks määratud otse Jumala poolt (s 1a). Ta adresseerib oma kirja kõigile Jumala „pühadele“ Korintoses (s 1b), Jumalale eraldatud inimestele; see kirjeldab ka meid, sest meiegi oleme Issanda Jeesuse Kristuse järgijad.

Jätkates traditsionaalses sissejuhatuses kristliku sõnumiga, palub ta nendele Jumala armu ja rahu (s 2), veel enne kui ta kiidab „kõige julgustuse Jumalat“ (s 3), kes julgustab neid nende raskustes (s 4). See on kristliku usu tunnus, mis vaesestab eduteoloogia propageerijate „nuditud“ sõnumit. Nemad  rõhutavad vaid tervist ja rikkust, jättes kannatuse oma õpetusest hoopis välja. Jeesus ei jätnud meile mingit kahtlust sellest, et kannatus kuulub Tema jüngriks olemise juurde (Jh 16:33); Paulus ütles Timoteosele, et ükski usklik ei ole tagakiusust vabastatud (2 Tm 3:12). Nii tema kui ka tema Korintoses olevate sõprade elud tunnistasid seda selgelt. See on ka tänapäeval miljonite kristlaste kogemus ning meiegi kogeme seda, kuigi võib olla mitte nii ilmselt või vägivaldselt. Näeme seda järjest enam kui meie lääne kultuur kaugeneb oma kristlikest juurtest. Küsimus on, kui palju oleme meie valmis koos Kristusega  jagama „Tema kannatuste osadust“ (Fl 3:10, AV)?

See ei ole Kergebrigaadi sõdurite mõttetu kangelaslikkus, mis on tuntuks saanud Tennysoni poeemi ¹ kaudu. Pigem jääb Pauluse väites kajama (s 10) heebrealaste kindlameelsus mitte kummardada kuningas Nebukadnetsari kuldkuju (Tn 3:16-18). Meie Jumal on võimeline meid alati päästma – kas Ta seda ka teeb, on Tema otsustada, aga meie jääme ikkagi Talle ustavaks, sest kõigepealt andis Ta ise ennast meie eest.