Lõhnad mõjutavad meid, kutsudes esile mälestusi, pilte - kohvi aroom, värske leib, koogid, valmiv toit, lilled ja lõhnaõlid. Neid aroome naudime, need annavad hea enesetunde. Aga on ka teisi lõhnu, mis meile ei meeldi - näiteks reovee ja mädanevate juurviljade hais.Üks asi, mis mind eriliselt rõõmustab, on paberkirjade saamine ümbrikus. See kunst on meie SMS-ide ja e-mailide ajastul välja suremas.Võime samastuda kujunditega Pauluse kirjas. Pane tähele esimese konteksti (s 14) ja märka siin peituvat paradoksi. Paulus, võidetud ori, osaleb rõõmuga Kristuse triumfi tähistamisel. Selles lõigus kirjeldab Paulus, kuidas ta on nagu lõhnaaine, mida on puistatud ja pillutatud võiduka Rooma kindrali teele (s 14-16). Ta on nagu aroom, mis lahutab inimesi, rääkides elu ühtedele ja surma teistele. Paulus jätkab, vastandades oma motivatsiooni teenimisel tema kaasaegsete kasuahnete võltsijate omadele (s 17).Seejärel kasutab ta teist metafoori - korintlased on nagu kiri, mille tema on kirjutanud (s 2,3). Kes tunnistab Pauluse teenistuse usaldusväärseks? Kuidas võib ta olla kindel iseenda sobivuses ja tõhususes?Uus leping on kõrgem ja parem kui vana, sest tõde on Vaimu läbi kirjutatud inimsüdametesse, mitte enam kivitahvlitele (s 3). Ka täna on muudetud elud parim tõestus evangeeliumile. Kas näeme end rõõmsate vangidena teel Kristuse võidu pidustustele? Kas esindame maailma jaoks Kristuse aroomi või püüame seguneda maailma lõhnaga? Kas meie elu on täidetud Vaimuga, nii et inimesed meie ümber võivad "lugeda" meie kirja Kristuselt neile? Või oleme peatanud kirjutamise, lootes et kiire SMS või e-mail on piisav?