Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 8:1-15
Makedoonia koguduste eeskujust1Vennad, ma tahan teile teatada, mida Jumala arm Makedoonia kogudustes on korda saatnud.
2Rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks.
3Nad on ju andnud oma jõudu mööda - mina olen tunnistaja -, koguni üle oma jõu. Nad ise on vabatahtlikult
4anunud meilt paljude palvetega, et neil võiks olla osa eesõigusest aidata pühasid.
5Ja nende annid ületasid kõik meie lootused, sest nad andsid Jumala tahtmise läbi iseendid, esmalt Issandale ja siis ka meile.
6Nii me siis julgustasime Tiitust, et ta teie keskel viiks lõpule selle korjanduse, nii nagu ta seda kord on alustanud.
7Jah, nii nagu te olete ülevoolavad usult ja sõnalt ja tunnetuselt ja innukuselt ja meie armastuselt teie vastu, olge ülevoolavad ka selles armastustöös.
8Ma ei ütle seda käsuna, vaid proovides teiste innukuse varal ka teie armastuse ehtsust.
9Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest.
10Ma annan selles asjas vaid nõu: see oleks ju teile kasulik, kui te nüüd lõpetaksite oma tegemise, mida te alustasite juba mullu. Tollal olite teie esimesed nii tegema kui tahtma.
11Lõpetage nüüd oma tegemine, et nõnda nagu teil oli valmidust tahta, nõnda oleks seda ka lõpetamiseks oma võimalusi mööda.
12Sest kui on olemas valmidust, siis on see meeldiv selles, mis kellelgi on, mitte selles, mida tal pole.
13Sest ei tohi olla nii, et mis teistele on kergenduseks, ahistaks teid, vaid võrdsuse saamiseks
14olgu teie jõukus praegu nende puudusele toeks, et ka nende jõukus kunagi saaks toeks teie puudusele, nii et tekiks võrdsus,
15nagu on kirjutatud: „Kellel oli palju, sellel ei olnud liiast, ja kellel oli pisut, sellel ei olnud vähe.”
Esialgu on tunne, et toimus väga äkiline teemavahetus, kuid samas on see veel üks tõend, et tegu on reaalse kirjaga, reaalsetele inimestele ehtsas ajaoolises situatsioonis. Paulus on kogunud Jeruusalemma koguduse jaoks annetusi. Ja korintlased alustasid väga hästi, järgides selgeid juhiseid 1Kr 16:1-4. Kahjuks sumbus esialgne entusiasm peatselt ning nüüd vajasid korintlased uut julgustust. Annetamine ei ole kirikujuhi jaoks kunagi lihtne teema, eriti aga sellise juhi jaoks, kes on nagunii sruve all, kuid Pauluse lähenemisviis on sellest hoolimata väga sirgjooneline. Ta kasutab nii julgustust kui ka manitsemist ning sellest võiksid õppida ka praegused juhid- isegi kui selline valik tundub meile täna liiga otsese pealeminekuna. Kuigi Paulus organiseerib seda korjandust vaesuse leevendamiseks ja mitte niivõrd oma teenimistöö toetamiseks, on selle põhimõtted rakendatavad palju laiemalt.
Meie motivatsiooniks peaks olema Jeesuse eeskuju (s 9). Kuidas saab meil heldusest teiste vastu puudu tulla, olles silmitsi Tema helduse ja ohvriga? Kõik, mis meil on tuleb algselt Jumala võrratust armust ning seda tuleb kasutada Tema kuningriigi eesmärkide saavutamiseks (1Aj 29:14-16). Need kellel on üle, peavad aitama neid kel on puudu (s 13) - jumalariigi ressursid peavad liikuma sinna kus on kõige suurem vajadus (s 14). Jeesuse arm avaldus Tema poolt toodud ohvris ning meie arm avaldub ja kasvab läbi selle kuidas anname. Esimene samm sellel teel, mida teeme on, et anname iseendid Jumala käsutusse (s 5), Tema armastuse poolt esilekutsutud vastusena. Meie võime anda, on märk Jumala armust. Kui oskame näha andmist nii vastusena Jumala armule kui ka armu väljajagamise vahendina, siis võtab see meilt ära kohustuse koorrma. On tähelepanuväärne, et Pualus mitte kusagil ei sätesta mingeid reegleid mingit protsentide kohta. Meil tuleb anda lihtsalt selle valguses, mida omame (s 11); ja see on meie rõõmus vastus heale Jumalale (2Kr 9:7).
Selle kommentaari autor: John Grayston