Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 11:16-33
Apostli vaevadest ja kannatustest16Taas ma ütlen: Ärgu keegi arvaku mind rumala olevat! Ja kui ometi, siis võtke mind vastu kui rumalat, et ka mina võiksin pisut kiidelda.
17Mida ma nüüd räägin, seda ma ei räägi kui Issandalt saadut, vaid otsekui rumaluses, olles kindel, et mul on õigus kiitlemiseks.
18Aga et paljud kiitlevad lihaliku loomuse poolest, siis kiitlen minagi.
19Te sallite meeleldi rumalust, olles ise arukad.
20Te ju sallite, kui keegi teid orjastab, kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib, kui keegi ülbitseb, kui keegi lööb teid näkku.
21Häbi pärast tunnistan, et meie oleme olnud liiga nõdrad.Mida aga keegi söandab - ma räägin rumaluses -, seda söandan minagi.
22Nemad on heebrea mehed. Mina ka. Nemad on Iisraeli lapsed. Mina ka. Nemad on Aabrahami sugu. Mina ka.
23Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt - mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus.
24Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend,
25mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes;
26tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes,
27töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti;
28peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast.
29Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda kiusatakse, ja mina ei süttiks?
30Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle.
31Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes olgu kiidetud igavesti, teab, et ma ei valeta.
32Damaskuses valvas kuningas Aretase ametimees damasklaste linna, et mind kinni võtta,
33ja mind lasti korviga läbi müüriakna alla ning ma pääsesin tema käest.
Korintose “super-apsotlid” (s 5) rõhutavad oma soovitusi, võimeid ning sooritusi, “kiideldes lihaliku loomuse poolest” (nii nagu maailm kiitleb) (s 18).Paulus otsustab, et ka tema peab kiitlema - oma kannatustest Kristuse pärast. Nimekiri, mille ta siis esitab (s 22-29) on oluliselt pikem kui Apostlite tegude raamatus kajastatud sündmused.
Paulus valab välja oma kannatuste nimekirja, konfliktid juutide ning Rooma võimudega, ohud ning kaotused, ning seda mitte põhjusel, et ta otsiks kaastunnet, vaid, et ta usub et nii saab ta oma lugejad kõige kiiremini viia jüngriks olemise südamesse. Juhid peavad oma elustiili kujundama vastavalt ristile, sest selleks on kutsutud kõik Kristust järgivad jüngrid. Varasemalt on ta seda kirjeldanud kui “alati oma ihus Jeesuse surma kandmist, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. ” (2Kr 4:10)
Super-apostlid väldivad oma õpetuses risti teed. Nad “kasutavad ära” neid, keda juhivad (s 20). Paulusel aga on veel üks kannatuse liik - tema mure koguduste pärast. Täpselt nii nagu ta oma eelmises kirjas neid õpetas “kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed” (1Kr 12: 26). Paulus samastub nõrkadega. Ning on raevus kui uskujaid juhitakse patustama (s 29).
Korintlased soovivad, et nende juhid avaldaksid head muljet, kuid Paulus kiitleb üksnes asjadest, mis toovad esile tema nõtrust, sest see annab võimaluse esitleda Jumala väge. Kristlik jüngerlus ei pea tingimata kannatusi otsima, kuid see on elu, mis imiteerib Kristust, ning selles on potentsiaalselt võimalik põrkumine maailma-laadsete asjaajamistega. Martin Lutheril oli tavaks teha vahet “kirkuse teoloogial” ning “risti teoloogial”. Korintose kogudus oli silmitsi just nimelt selle valikuga - ja samamoodi oleme ka meie, kaasaegses staatust ülistavas, edule orienteeritud maailmas.
Selle kommentaari autor: Graham Gray