Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 61:1-11
Jumala võitud mehe hea sõnum1Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi,
2kuulutama Issanda meelepärast aastat ja meie Jumala kättemaksu päeva, trööstima kõiki leinajaid,
3andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel, et neid nimetataks „Õigluse tammedeks”, „Issanda istanduseks”, millega ta ennast ehib.
4Nad ehitavad üles muistsed varemed, taastavad esivanemate rüüstatud paigad ja uuendavad hävitatud linnad, mis põlvede jooksul on olnud laastatud.
5Ja võõrad seisavad ning hoiavad teie karja, muulased on teie põllu- ja viinamäeharijad.
6Aga teid nimetatakse Issanda preestriteks, teist räägitakse kui meie Jumala sulastest; te toitute rahvaste rikkustest ja võite kiidelda nende varandusega.
7Häbi ja teotuse asemel te saate kahekordse osa ja ilutsete selles: te pärite kahekordselt oma maal, teil on igavene rõõm,
8sest mina, Issand, armastan õiglust, vihkan röövimist ja nurjatust. Ma annan neile ustavalt töötasu ja teen nendega igavese lepingu.
9Nende sugu saab tuntuks paganate juures ja nende järglaskond rahvaste keskel; kõik, kes neid näevad, tunnevad ära, et nad on Issanda õnnistatud sugu.
10Mina rõõmutsen väga Issandas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega, otsekui oleks peigmees enesele pähe pannud piduliku peakatte või pruut ennast ehetega ehtinud.
11Sest nagu maa toob esile oma kasvud ja aed laseb võrsuda oma külvi, nõnda laseb ka Issand Jumal võrsuda õigust ja kiitust kõigi rahvaste ees.
Kord kuus koguneb mu kodulinnas väike juutidest, kristlastest ja moslemitest koosnev grupp. Me loeme koos pühakirja ning õpime üksteise sõnumitest, mida keegi sealt saab. See on nõudlik, imeline ning mõnikord väga sügavalt liigutav aeg meile kõikidele - aeg, mis on kristlasi selles grupis sundinud loobuma tavapärasest piibliteksti kuulamisest ja harjumuspärasest tõlgendamisest. Ka tänast teksti oleme hakanud kuulma uues, peaaegu täielikult Uue Testamendi kontekstis, Jeesuse suust tulnuna, kui ta luges seda Naatsareti sünagoogis (Lk 4:16-21).
Umbes viissada aastat enne seda, kui Jeesus selle kirjarulli seal sünagoogis avas, kõnetas Jumala vaim läbi müstiliselt nimetu prohveti inimesi, kes hädasti vajasid neid “häid sõnumeid” mida prohvet nii elavalt ja unustamatult kirjeldab. Samuti nagu 60 peatüki prohveteeringud, ei ole ka need visioonid antud lihtsalt täiendavateks parandusteks, vaid nende sisuks on täielik muutumine: purunenud südamed saavad terveks, vangid lastakse vabaks, kurvastus pööratakse rõõmuks, rusutus muutub hõiskamiseks, linnastumisele iseloomulik lagunemine muutub arenevaiks ja õitsvaiks kogukondadeks ning häbi rõõmsaks eneskindluseks.
Huvitav, kas selle prohveteeringu esmakordsete kuulajate reaktsioonid sõnumile olid niisama erinevad kui ajal, mil Jeesus neid sõnu kuulutas, tehes neist oma maapelase missiooni manifesti?
Nii mõnigi kuulaja võis neid pidada häirivateks ideedeks, alternatiivseteks visioonideks, mis sealsamas, uuesti elukõlblikuks muudetud Jeruusalemmas, ohustasid inimeste eluviisi, kelle mugav elu sõltus otseselt isikliku kasu taotlemisest või teiste ekspluateerimisest. See, mis on “rõõmusõnum rõhutuele”, on halb sõnum rõhujatele. Prohvetikuulutus “Issanda meelepärasest aastast” (s 2) viitab tähtsusele, mille Jumal on andnud ja annab ka praegu juubelitsüklitele, mis võimaldavad maal puhata, tugevdavad peresidemeid, heldele ärilisele praktikale, vaeste eest hoolitsemisele ning võõrastele oma kodu avamisele (4Ms 25).
Nimetatud kaks visiooni on omavahel teravas kontrastis: ühelt poolt hävinud linnad ning lagunemisele määratud sugupõlved (s 4) ja teisalt Jumala poolt õitsele aidatud headuse aed (s 11).
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth