Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 63:1-19
Edomi kohtupäev1Kes see on, kes tuleb Edomist, erepunaste riietega Bosrast, see silmapaistva kuuega, kes sammub oma jõukülluses? „See olen mina, õiguse kuulutaja, võimas päästma!”
2Miks on su kuub punane ja riided nagu surutõrresõtkujal?
3„Mina sõtkusin surutõrt üksinda, rahvaste hulgast ei olnud ükski minuga; mina sõtkusin neid vihas ja tallasin raevus: nende verejoad pritsisid mu riiete peale ja ma määrisin kogu oma kuue.
4Sest mul oli südames kättemaksupäev ja oli tulnud mu tasumisaasta.
5Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud; siis aitas mind mu oma käsivars ja mulle oli toeks mu tuline viha.
6Oma vihas ma tallasin maha rahvad, purustasin nad raevus ja lasksin nende verejoad voolata maa peale.”
Issanda headus Iisraeli vastu7Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast.
8Sest ta ütles: Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust. Ja ta tuli neile päästjaks.
9Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
10Aga nad tõstsid mässu ja kurvastasid tema Püha Vaimu; seepärast ta muutus nende vaenlaseks, võitles ise nende vastu.
11Siis nad meenutasid muistseid päevi, Moosest ja tema rahvast: Kus on see, kes tõi veest välja oma lammaste karjase? Kus on see, kes pani tema sisse oma Püha Vaimu,
12kes oma aulist käsivart laskis käia Moosese paremal pool, kes lõhestas nende ees veed, et teha enesele igavest nime,
13kes talutas neid sügavustest läbi otsekui hobust kõrbes, et nad ei komistaks?
14Otsekui karja, kes läheb alla orgu, viis Issanda Vaim neid puhkepaika. Nõnda juhtisid sa oma rahvast, et teha enesele aulist nime.
Palve halastuse ja abi pärast15Vaata taevast alla ja näe oma pühast ja aulisest eluasemest. Kus on su püha viha ja su võimsad teod, su seesmine liigutus ja su halastus? Ära hoia neid tagasi!
16Sest sina oled meie isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne. Sina, Issand, oled meie isa, muistsest ajast on su nimi Meie Lunastaja.
17Miks lased meid, Issand, eksida sinu teedelt, lased meie südame kõvaks jääda, nõnda et me sind ei karda? Pöördu oma sulaste, oma pärisosa suguharude pärast!
18Ainult üürikeseks ajaks oli su pühitsetud rahvas pärijaks, siis tallasid meie vaenlased su pühamu.
19Meie oleme nagu need, keda sa iialgi ei ole valitsenud, keda ei ole nimetatud sinu nimega.
Kõnniteele püstitatud plakat ehamatas mu seisma: “Seks enne abielu? Sa lähed põrgusse.” Üks vanaldane mees jagas plakati kõrval selgitusi ja üks noorem mees jagas voldikuid. Jäin seisma ja püüdsin selle nooremaga jutule saada, selgitades kui häiriv on minu jaoks sedavõrd kitsa fookuse ja kohtumõistmisest tulvil sissejuhatus Heasse sõnumisse Jeesusest. “Aga ilma Jumala kohtumõistmiseta ei ole ka evangeeliumi.” kõlas noorema evangelisti rõõmus ja kindlameelne vastus.
Jah, teatud mõttes oli tal loomulikult õigus. Ja see rahutukstegev visioon Jumala kohtumõistmisest, salmides 1-6, mis ehmatab meid joonelt paigale, on ka “õige”. Aga selleks, et seda mõista, peame lubama sellesse sisenema viisil mis ei pane seda kõrvale kui pelgalt eemaletõukavat Vana Testamendi vägivalda, ega samas suhtu sellesse kui vaid Jeesuse lunastusele osutavale viitele (nagu ajaloos seda korduvalt tehtud on). Tegelikult ei öelda siin midagi elu ohverdamisest kellegi teise lunastamiseks. See nägemus räägib ühemõtteliselt Jumala vaenlaste hävitamisest, lausa- ja võibolla isegi eriti - Tema enda rahva puhul (s 10). Me võime seda kuulata kui ümberpiiratud rahva keskel kõlavat sügavalt inimlikku hümni lootusest. Ja me võime ka kuulda seda kui võimast metafoori, mis väljendab kõigi ajastute jaoks Jumala raevu iga surmatoova, kurja rõhumise ilmingu vastu ning mis meelekindlalt kuulutab et Jumal on hävitanud viimaks vaenlase väe (s 5, vt ka Ilm 14:19-20, Ilm 19:13-16) Siin on olemas nii lootus rõhututele kui ka hirmuäratav hoiatus kõikidele rõhujatele.
Lisaks on siin veel midagi, veel üks üllatav perspektiiv. See laul ning selle paralleeltekst 59.peatükis, räägivad Jumalast, kes on vapustatud ( Js 59:16) leides end üksinda siis, kui on vaja hävitada ebaõiglus ning rõhumine (s 5). Võibolla oleme võimelised kuulma neid Jumala enda suust tulevaid erilisi sõnu, tema tungivat kutset meile, joondada end Tema eesmärkidega pidades lahingut kurjuse vastu.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth