Selline ülistus, hakkab inimese südamest välja voolama siis, kui tal on midagi korda läinud ja ta tunnetab, et see on toimunud Jumala tarkusest tulenevalt. Psalm kutsub meid üles panema lootuse Jumala peale (s 5), et meid saadaksid kordaminekud, et meie südamed oleksid täis tänu ja me hõiskaksime laulda kiitust meie Issandale.

Inimloomus eelistab toetuda oma ettevõtmistes enesele või omataolistele, s.o kaasinimestele ehk maistele sidemetele (s 3). Enamasti aga on meie elu olukorrad sellised, kus kaasinimesed meid aidata ei saa ega tahagi. Siit leiame seletuse sellele, miks psalmi autori hing ülistab Jumalat. Inimesed on ajalikud – Jumal on igavene (s 4). Me ei toimi mitte ainult targasti, kui paneme oma lootuse inimeste asemel usus Jumala peale, vaid me teeme sellega Jumala enda tahtmist (vt Ps 118:8; Jr 17:5).

Psalmi autor toob salmides 6-9 esile loetelu Jumala olemusest Tema tegudes, ta justkui „pildistab“ Jumalat! ja tõesti, saame igas olukorras end usaldada Jumala hoolde teadmisega, et Tema hoolitseb meie eest. Jumal toetab kõiki, kes on langemas, ja Tema tõstab püsti kõik, kes on küüru vajutatud (s 7, 8)! Ja kui ei muutu olukorrad ise, siis muudab Jumal jätkuvalt oma armuga ligi olles meid ja meie südamehoiakuid, ja nii tuleb meiel viimselt kõik kasuks Issandas.

Oma tegudega on Jumal andnud meile eeskuju, kuidas meiegi peaksime käituma näljastega, rõhututega, tõrjututega, orbudega... Me oleme loodud selleks, et peegeldada oma elu, olemuse ja tegudega Issandat. Ja nii kutsub psalmi autor kutsub meid üles panema kõigepealt kõiges oma lootuse Jumala peale, et meie süda võiks olla ülevoolav ülistusest Jumala ees, Tema muutev vägi meie elus nähtav ja tema auhiilguse valgus nähtav paljudele (vt Ps 40:5).