Üsna kohe peale nende kommentaaride lõpetamist pean sõitma riiki, kus kristlased elavad pidevas vägivalla ohus. See psalm ei saaks enam paremini sobida selliseks puhuks. Lausa kahel korral palub laulja kaitset “vägivaldsete” eest (s 2,5), keda kirjeldatakse kui igapäevaseid tülinorijaid. Sellises olukorras võivad vaesed ja hädalised (s 13), kes on vägivalla suhtes kõige haavatavamad, järele anda halvavale hirmule või siis vastata omapoolse vägivallaga. Meie, kes elame rahu ja stabiilsuse olukorras, ei saa kohut mõista nende üle, kes peavad silmitsi olema sellise vägivallaga, mida me isegi ette kujutada ei suuda - ja sellest hoolimata näeme, et laulja ei vali kumbagi reaktsiooni.

Esimeseks kinnitab ta hoopis oma usku Jumalasse, kes “ajab viletsa kohtuasja” (s 7,13); teiseks aga palub Issandat, kes vaeste eest seisab, käsile võtta need vägivallatsevad mehed. Palve, et kurjade plaanide haudujate peale võiks sadada “tuliseid süsi” on Piiblis kõlanud mujalgi. Õpetussõnades soovitatakse õigetel toita oma vaenlasi ning hoolitseda et neil oleks juua - ning selliste heategude vahendusel koguda “tuliseid süsi nende peade peale” ( Õp 25:21-22). Paulus tsiteerib neid salme sihikindlalt ja eesmärgiga. “ Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!” (Rm 12:21). Esimesed kristlased Roomas elasid keset kõige vaesemat ning rõhutumat sotsiaalset gruppi kogu impeeriumis, ometi kutsub Paulus neid üles osutama elumuutvat armastust mille kaudu isegi  vägivaldsed vaenlased saavad veendud  ing muudetud. See ei ole sugugi kerge tee, kuid psalm lõpeb veendumusega, et õiged on need, kes Jumala nime kiidavad ning õiglased jäävad Jumala juurde elama igavesti.