Neljapäev, 15. September 2016
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 23:1-11
Paulust kuulatakse üle Suurkohtus1Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: „Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega.”
2Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud.
3Siis Paulus ütles temale: „Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?”
4Lähedalseisjad aga ütlesid: „Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?”
5Siis lausus Paulus: „Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud: „Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.””
6Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: „Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!”
7Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks.
8Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.
9Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: „Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud.”
10Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.
11Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!”
Palveta, kasutades sõnu Psalm 19:15 "Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!”
William Bell'i 90datest tuntud blues'i refrään kõlas nii: "Kui mul poleks halba õnne, ei oleks mul üldse mingit õnne" . Huvitav, kas apostel Paulus kunagi ka nii tundis. Üsna paljud oletavad, et kui oleme otsustanud järgida Jeesust, ning teenime jumalariigis, siis meie ülejäänud elu peaks kulgema libedalt. Pauluse kogemus ei olnud selline ning tõenäoliselt ei ole see ka teiste kogemus.
Aga Paulus teadis, et tema katsumused ei olnud kuidagi seotud mingisuguse "halva õnnega". Nii nagu ta hiljem oma armsatele sõpradele Efesoses kirjutas: “Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.” (Ef 6:12). Taoline oli sügavam reaalsus selles tulises kokkupõrkes ülempreester Hananiasega, keda ajalooürikud iseloomustavad kui korrumpeerunud juhti. Mõned kommentaatorid taunivad Pauluse vihast sarkasmi, viidates sellele, et samasugses olukorras käitus Jeesus palju leebemalt (Jh 18: 22-23), kuid mõnikord on õiglane viha omal kohal. Igal juhul jätkus Paulusel mõtteteravust visata too teoloogiline "kuum kartul" vaidluse keskele ning meelitada sellega ründajad enda kallalt minema pöörates nood üksteise vastu.
Meile jääb aga küsimus, kuidas suutis Paulus jätkata edasiminemist kõigis oma katsumustes? Vastuse sellele leiame teksti lõpuosas, "Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures......" (s 11), selleks, et uuendada tema julgust ning kinnitada teda teenimisülesandes. Ilma selle kinnituseta, oleks Paulus tõenäoliselt võinud nende järjestikuste sündmuste mõjul kokkuvariseda. Jumal ei pruugi sekkuda lausa samal viisil kui meie oleme silmitsi teenimistöö väljakutsetega, aga kindel on, et Ta julgustab ka meid - läbi Sõna, palve ning sõnumite kaaskristlastelt või täpselt ajastatud lahenduse. Meie asi on mõista, et igasuguses teenimistöös sisalduvad ka raskused ning nendega silmitsi olles peam tõstma oma pilgu kõigepealt Jumalale - et saada Tematl kinnitust ja juhatust igal järgneval sammul.
Kas sa kontrollid seda mida räägid? Küsi Jumala ees olles, kuidas võiksid kasutada sõnu parimal viisil tänasel päeval ettetulevates olukordades.
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm