Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 16:1-20
Juuda kuningas Aahas1Pekahi, Remalja poja seitsmeteistkümnendal aastal sai kuningaks Aahas, Juuda kuninga Jootami poeg.
2Aahas oli kuningaks saades kakskümmend aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat. Tema ei teinud, mis õige oli Issanda, tema Jumala silmis, nõnda nagu tema isa Taavet,
3vaid käis Iisraeli kuningate teed ja laskis isegi oma poja käia läbi tule nende rahvaste jäledate tegude eeskujul, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
4Ta ohverdas ning suitsutas ohvrikünkail ja kõrgendikel ja iga halja puu all.
5Siis tulid Süüria kuningas Retsin ja Iisraeli kuningas Pekah, Remalja poeg, sõdima Jeruusalemma vastu; ja nad piirasid Aahast, aga ei suutnud teda võita.
6Sel ajal võttis Süüria kuningas Retsin Süüriale tagasi Eelati ja ajas juudalased Eelatist välja ja süürlased tulid Eelatisse ning elavad seal tänapäevani.
7Aga Aahas läkitas käskjalad ütlema Assuri kuningale Tiglat-Pileserile: „Mina olen su sulane ja su poeg. Tule ja päästa mind Süüria kuninga ja Iisraeli kuninga käest, kes mulle kallale kipuvad!”
8Ja Aahas võttis hõbeda ja kulla, mis leidus Issanda kojas ja kuningakoja varanduste hulgas, ning läkitas meeleheaks Assuri kuningale.
9Ja Assuri kuningas kuulas teda; ja Assuri kuningas tuli Damaskuse vastu ning vallutas selle, viis rahva asumisele Kiiri ja surmas Retsini.
10Kui kuningas Aahas läks Damaskusesse kohtama Assuri kuningat Tiglat-Pileserit, siis ta nägi Damaskuses olevat altarit ja kuningas Aahas saatis preester Uurijale altari kuju ja tegumoe, nii nagu see oli tehtud.
11Ja preester Uurija ehitas altari täpselt selle eeskuju järgi, mille kuningas Aahas oli läkitanud Damaskusest; nõnda valmistas preester Uurija selle enne, kui kuningas Aahas jõudis Damaskusest tagasi.
12Ja kui kuningas tuli Damaskusest ja nägi altarit, siis ta astus altari juurde ja ohverdas selle peal.
13Ta süütas põlema oma põletus- ja roaohvri, valas joogiohvri ja piserdas altari peale oma tänuohvri vere.
14Aga Issanda ees oleva vaskaltari kõrvaldas ta koja eest, uue altari ja Issanda koja vahelt, ja pani selle uue altari kõrvale põhja poole.
15Ja kuningas Aahas andis preester Uurijale käsu, öeldes: „Süüta suurel altaril hommikune põletusohver ja õhtune roaohver ning kogu maa rahva põletusohver ja nende roaohver ja joogiohvrid; ja piserda selle peale kogu põletusohvri veri ja kogu tapaohvri veri; aga vaskaltari osas ma veel mõtlen!”
16Ja preester Uurija tegi kõik nõnda, nagu kuningas Aahas käskis.
17Ja kuningas Aahas raius ära aluste toed ning kõrvaldas pesunõu nende pealt; ja ta tõstis vaskmere vaskhärgade pealt, mis olid selle all, ja pani selle kivipõrandale.
18Ja hingamispäeva kaetud käigu, mis oli ehitatud koja külge, ja kuninga välimise sissekäigu pööras ta Issanda koja poole Assuri kuninga pärast.
19Ja mis veel tuleks öelda Aahasest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
20Ja Aahas läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna; ja tema poeg Hiskija sai tema asemel kuningaks.
Üks Gaana vanasõna ütleb: kui näed põleva habemega meest, siis hoia vett enda habeme lähedal. Õppigem ajaloost ja teiste vigadest! Juuda sai võimaluse õppida Iisraeli probleemidest, kuid Aahasi käitumine meenutab pigem oma habeme süütamist. Eelmised peatükid on jätnud mulje, et Juuda oli Iisraeliga võrreldes vähem korrupeerunud, kuid see kirjakoht kirjeldab tõsist ohtu. Aahase valitsus ei toonud pööret paremuse poole Jumala teenimisel. Ta teenis kõiki jumalusi, kellelt lootis abi saada. Seda tehti „iga halja puu“ all (s 4).
Asi jõudis isegi laste ohverdamiseni (s 3), millega loodeti ebajumalaid ära osta. Ta müüs end Tiglat-Pileserile, kellele andis vara, mis kuulus üksnes Jumalale.
Lisaks muutis Aahas templi sisemust, mis oli seadusega keelatud. Raske on mõista, kuidas preester Uurija sellega kaasa läks. Aahas püüdis ühendada ebajumalate ja võõrvõimude teenimist Iisraeli Jumala teenimisega.
Meie ajastul tegeleb popkultuur asjadega, mida Jumal heaks ei kiida. Ka Paulus näib sellele viitavat: “Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär.“ (Rm 1:28)