Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Kn 21:1-26
Juuda kuningas Manasse1Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Hefsiba.
2Tema tegi kurja Issanda silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
3Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mille ta isa Hiskija oli hävitanud, ja ta püstitas altareid Baalile, valmistas Aŵera kuju, nõnda nagu Iisraeli kuningas Ahab oli teinud, ja ta kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid.
4Tema ehitas altareid Issanda kotta, kuigi Issand oli öelnud: „Jeruusalemma panen ma oma nime.”
5Tema ehitas altareid kõigile taevavägedele Issanda koja kumbagi õue.
6Tema laskis oma poja tulest läbi käia, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis ja vihastas teda.
7Tema paigutas kotta Aŵera nikerdatud kuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Issand oli öelnud Taavetile ja ta pojale Saalomonile: „Siia kotta ja Jeruusalemma, mille ma olen valinud kõigist Iisraeli suguharudest, panen ma oma nime igaveseks ajaks.
8Ma ei tee enam Iisraeli jalga kodutuks sellelt maalt, mille ma olen andnud nende vanemaile, kui nad ainult panevad tähele ja teevad kõike, mida ma neid olen käskinud, ja kogu Seaduse järgi, mille mu sulane Mooses neile andis.”
9Aga nad ei võtnud kuulda, vaid Manasse ahvatles neid tegema rohkem kurja kui need paganad, keda Issand oli hävitanud Iisraeli laste eest.
10Ja Issand rääkis oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes:
11„Et Juuda kuningas Manasse on teinud neid jõledaid asju, ja on teinud rohkem paha, kui tegid emorlased, kes olid enne teda, ja on saatnud ka Juuda pattu tegema oma ebajumalatega,
12siis ütleb Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, ma lasen tulla Jeruusalemmale ja Juudale niisuguse õnnetuse, et igaühel, kes sellest kuuleb, hakkavad mõlemad kõrvad kumisema.
13Ma tõmban Jeruusalemma peale Samaaria mõõdunööri ja Ahabi soo loodi; ma pühin Jeruusalemma, nõnda nagu pühitakse vaagnat: see pühitakse ja pööratakse kummuli.
14Ma hülgan oma pärisosa jäägi ja annan nad nende vaenlaste kätte; nad saavad saagiks ja riisutavaiks kõigile oma vaenlastele,
15sellepärast et nad on teinud kurja minu silmis ja on mind vihastanud sellest päevast peale, kui nende vanemad lahkusid Egiptusest, kuni tänapäevani.”
16Manasse valas ka väga palju süütut verd, kuni ta Jeruusalemma oli täitnud äärest ääreni lisaks oma patule, millega ta saatis Juuda pattu tegema, tegema kurja Issanda silmis.
17Ja mis veel tuleks öelda Manassest ja kõigest, mis ta korda saatis, ja patust, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
18Ja Manasse läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma koja rohuaeda, Ussa rohuaeda; ja tema poeg Aamon sai tema asemel kuningaks.
Juuda kuningas Aamon19Aamon oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaks aastat; ta ema nimi oli Mesullemet, Haarusi tütar Jotbast.
20Tema tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu tema isa Manasse oli teinud.21Tema käis kõiki neid teid, mida tema isa oli käinud, ja ta teenis neid ebajumalaid, keda tema isa oli teeninud, ja ta kummardas neid.
22Tema jättis maha Issanda, oma vanemate Jumala, ega käinud Issanda teed.
23Siis pidasid Aamoni sulased tema vastu vandenõu ja nad tapsid kuninga ta kojas.
24Aga maa rahvas lõi maha kõik need, kes olid pidanud vandenõu kuningas Aamoni vastu, ja maa rahvas tõstis tema poja Joosija tema asemel kuningaks.
25Ja mis veel tuleks öelda Aamonist, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
26Ja ta maeti oma hauda Ussa rohuaeda; ja tema poeg Joosija sai tema asemel kuningaks.
Tihti kõneldakse tingimusteta armastusest laste vastu. Kas Jumala arm on tingimusteta? Paulus aimas, et Jumala armu võidakse kasutada ettekäändena patu tegemiseks ja hoiatas selle eest Roomas elavaid usklikke tungivalt: „Ei, mitte kuidagi!“
Kõige kauem valitsenud Juuda kuningas Manasse arvas ilmselgelt, et ta võib kaubelda Jumala kannatlikkuse ja sallivusega.
Kuid Issanda leping Iisraeliga ei olnud tingimusteta. Iisrael ei olnud lepingut välja teeninud, kuid võis seda ometi rikkuda. Manasse juhtimise mõjul taganes Iisraeli rahvas Jumalast ja pidi kogema Jumala karistust (s 2,9,11,15) nii nagu ümbritsevad rahvadki. Rikkumistest tõsiseim oli Jeruusalemma rüvetamine. Ohverdades oma poegi, valades teiste süütute verd, püstitades Ashera kuju ning altareid Baalile - nõnda mõnitas Manasse Jumala lepingut. Samas, tema isa valitsuse ajal oli olnud Jeruusalemm kui kullast – linn oli sümbol Jumala armastusest, kaitsest (s 4,7) ja ligiolust oma rahva seas.
Tuleviku Jeruusalemm saab samuti olema pilt täiuslikust harmooniast ja Jumala eesmärkide täitumisest. Hiljuti sõitsin koos oma abikaasaga autos mööda üht Iisraeli kiirteed. Olime teel lennujaama, kui äkitselt suunasin oma abikaasa kogemata sõitma mööda teed, mis viis Jeruusalemma. Mõtlesin hiljem, et ehk oli tegu millegi enamaga kui lihtsalt halva kaardilugemisega! Olime tõeliselt nautinud eelnenud päevi, mil saime selle iidse linnaga tutvuda – seda hoolimata tema võimuvõitlustest räsitud ajaloost. Võib-olla mu süda tahtis sinna jääda! Kui palju enam me igatseme linna, kus Jumala ligiolu saab olema ilmne ja täielikult teadvustatud.
Manasse lugu on kirja pandud neile, kes olid pagendatud – kelle vaenlased võisid näpuga näidata rüüstatud linnale ja hävitatud templile, öeldes “Sinu Jumalal pole väge!” Kuid seesama Jumal, kes saatis oma rahva pagendusse, andis neile taas lootuse ja õiguse tagasi tulla.
La 87:2,3 Ro 6:15, 2 Sa 7:14–16, Js 33:20, Ilm 3:12; 21:2