Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Jh 4:7-21
Armastusest Jumala ja inimeste vastu7Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.
8Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.
9Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime.
10Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.
11Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.
12Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks.
13Sellest me tunneme, et me püsime temas ja tema meis, et ta on andnud meile osa oma Vaimust.
14Ja me oleme näinud ja tunnistame, et Isa on läkitanud Poja maailma Päästjaks.
15Kes iganes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, selles püsib Jumal ning tema püsib Jumalas.
16Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.
17Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.
18Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses.
19Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.
20Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.
21Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!
Kogu Kolmainsus toimib selle heaks, et muuta meid armastavateks inimesteks (s 11-15). Jumala üks põhilisemaid eesmärke on luua inimesi, kes tunnevad ja armastavad Teda, kõige armastuse allikat. Need, kes tunnevad Jumala Poja läkitamises ära Jumala armastuse meie vastu, mõistavad ka tema ohvrisurma tähendusrikkust (s 10,14); ning kogevad Püha Vaimu kaudu ka kinnitust sellest armastusest (s 13). Seetõttu ei saa nad teisiti, kui ka ise muutuda selle armastuse .edasiandjateks. Mitte armastada ise sellise armastuse kiirguses, mis “igavikust lähtudes voolab läbi ajaloo” (Graham Kendrick “Su arm”, 1988), tähendaks olla kui hädaline, kes oma aitajat püüab mürgitada.
Jumala armastuse olemus on sedavõrd kõrge kvaliteediga, et hävitab hirmu ning täidab kindlusega. Miks aga on hirmu eemaldamine nii oluline? Vastust otsides peame mõtisklema selle üle, mida hirm võib meiega teha, eriti aga äärmuslikes olukordades. Tuntud Šoti sportlast ja misjonäri, Eric Liddell’i (1902-1945, filmi “Tulevankrid” peategelane), hoiti kinni Jaapani sõjavangide laagris. Seal paistis ta silma sellega, et keset gruppeeringuid, kes end turvasid moraliseerimise või isekate valikutega, aitas tema vanuritest kaasvange, õpetas laagri piiblikoolis, organiseeris mänge ning õpetas teadusaineid lastele, kes teda “onu Ericuks” hüüdsid. Hirm paneb meid pöörduma sissepoole, keskenduma enesele - kindlustunne Jumala armastuses aga vabastab kohtu- ja hukkamõistu alt armastama teisi.
Jüngritelt eeldatakse armastust ja isegi kästakse armastada - armastusest saab tõelise jüngerluse indikaator ja proovikivi. Vaadeldes kirikuajalugu, mis on täis kildkondi ja sügavalt juurdunud vaenulikkust, tunneme suurt kurbust, mõeldes armastusele, mis on kaduma läinud. Mis meil puudub? Kas Jumala armastuse ja selle määratu ulatuse väärtustamine? Või pole me tegelikult adunud millisel määral vajame Jumala armastust ning see on Kristuse surma kallhinnalisuse meie jaoks taandanud? Või hiilib kusagil ringi hirm mis sunnib meid ikka ja jälle enesekesksete ja ennast esiplaanile upitavate valikute juurde?
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate