Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Mida pean ma tegema?

Esmaspäev, 5. Detsember 2016

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 10:17-31

Rikas noormees ja igavene elu
17Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?”
18Jeesus aga ütles talle: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal.
19Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!”
20Tema aga lausus talle: „Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates.”
21Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!”
22Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik.
23Ja vaadanud ringi enda ümber, ütles Jeesus oma jüngritele: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!”
24Aga jüngrid hämmastusid tema sõnade peale. Jeesus aga ütles neile uuesti: „Lapsed, kui raske on minna Jumala riiki!
25Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!”
26Aga nemad hämmastusid üliväga ja ütlesid üksteisele: „Ja kes siis võib pääseda?”
27Jeesus ütles neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.”
28Peetrus hakkas talle rääkima: „Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle!”
29Jeesus lausus: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast
30ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu.
31Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.”

Mees palvetas ja alguses arvas ta, et palve on rääkimine. Siis muutus ta järjest vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni lõpuks mõistis, et palve on kuulamine (Søren Kierkegaard, Christian Discourses, 1940).

Kas ka sinu esimene reaktsioon sellele tekstile on, nagu minul - enda südamesse kaitsebarjääri püstitamine  ning nende põhjendamatute nõudmiste kahtluse alla seadmine? Siiski, kui ma püüan päeva teksti tegelikult kuulata ja küsimusi esitada, muutub see teistsuguseks looks. Siis tundub, et siin võiks olla tähtis sõnum neile, kes iga päev loevad Piiblit ja palvetavad, ja kes võib-olla, nagu ka too mees, kinnitaksid Jeesusele, et nad on lapsepõlvest alates kinni pidanud käskudest. 

Kas ka meie arvame, et õige olemisest üksi ei piisa;  et nälg ja janu Jumala kuningriigi järele tähendab liikumist "kaugemale iseendast ja enda terviklikkusest rahutusse, mis kahjustab ja ravib?”. Usun, et see mida Jeesus tolles noormehes tunnustas, oli justnimelt too otsimine ja tervisttoov rahutus (Mt 19:20). Ja Markus lisab, et Jeesus tunnustas noormest “tundes tema vastu armastust” (s 21).

Ei oleks üllatav, kui see oleks ka meie nõrk koht. On raske ujuda vastuvoolu, kui meid määratleb peamiselt see, mida omame. Me elame ahnes ühiskonnas. Sõnad salmis 22 kõlavad meie aja kontekstis veidrana: "Ta läks ära kurvana, sest ta oli väga rikas." Jeesus ja Pühakiri üldiselt hoiatavad sageli salakavala iha eest omandi ja raha järele. Tänane tekst aga kutsub meid lisaks  panema end Peetruse asemele: "Me oleme jätnud maha kõik, et sind järgida!" (s 28). Seda tehes võime korraga märgata endis vaimset uhkust - see võib tulla koos loobumisega;  või käsumeelsust - mis kaasneb sageli "lihtsa elustiili" valikutega! Aga risti ja kuningriigi tee on lihtsuse tee, mis keeldub olemast orjastatud nii materialismi kui ka askeesi poolt.

 
"Kui selle, mis meil on, oleme saanud kingituseks, ja kui selle eest, mis meil on, hoolitseb Jumal, ja kui see, mis meil on, on kättesaadav ka teistele, siis oleme hirmust vabad. See on lihtsuse seesmine reaalsus.

* W. Brueggemann, The Threat of Life, Augsburg Fortress, 1998, lk 89

 

Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth