Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 1:18-25
Ristija Johannese sünni ettekuulutus18Sakarias küsis inglilt: „Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas.”
19Ja ingel vastas talle: „Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit.
20Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.”
21Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis.
22Aga kui ta oli välja tulnud, ei saanud ta nendega rääkida. Ja nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust. Tema üksnes viipas neile käega ning jäi tummaks.
23Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju.
24Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud, öeldes:
25„Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis.”
Kui tegu oleks olnud palju harjutatud näidendiga, oleks Sakarias teadnud ette oma rolli ning kannatmatult oodanud enda templisse mineku aega, et õigel ajal kohal olla, kui Jumal kõneleb. Aga nii nagu ka meil, puudus Sakariasel igasugune eelnev hoiatus Jumala plaanist ning ka tema templisse mineku kutse tuli kätte üsna ootamatult (Lk 1:9). Olles üks liige 24 preestrite divisionist, kellest igaüks teenis aasta jooksul vaid 2 nädalat, oli juhtunu Sakariase jaoks eluagse austuse tooja. Tegelikult oli siin tegu isegi võibolla-vaid-kord-elus-juhtuva võimalusega, mis mõnele preestrile ei saabunud iial. Ja kuigi nüüd ingel laotab tema ette ta tuleviku (s 12-17) ning selgitab, kuidas see kõik Jumala suure plaaniga ühenduses on, ei lase Sakarias end veenda (s 18)! Pigem sarnaneb ta vastus kahtlaselt sellele, mida Aabraham vastas Jumalale kui Jumal esimest korda talle tema osa enda suures plaanis teatavaks tegi (vt 1Ms 15:4-8)!
Sakariasel oli vaja ära õppida, et Jumal viib täide selle, mida Ta on tõotanud - aga teeb seda Tema enda ajaplaanis ning viisil - mis meile võivad tunduda ootamatud ning isegi müstilised. Laps, kes pidi sündima, omas Jumala plaanides otsustavat rolli, ning osa Jumala plaanist täitus läbi selle, et Ta sai täita selle vana abielupaari elus haigutava tühimiku! Isegi see, et näiliselt juhuslikult Sakariase peale langenud liisk, oli Jumalast juhitud selleks, et tuua rõõmu sellele abielupaarile , kuid ka selleks, et täita Vanas Testamendis antud tõotused saadiku kohta, kelle Jumal pidi läkitama teed valmistama Päästja tulekuks ( vrdl Rt 2:3).
Jumal oli kuulnud selle vana abielupaari palveid, ning ingel ootas neid altari juures, et edasi anda teade poja sündimisest. See pidi olema poeg, kes:
- toob oma vanematele rõõmu ja au (s 14)
- poeg, kes Eelija kombel taastab suhted perekondades (vt Mi 7:5-6; Ml 4;4-6)
- poeg, kelle ülesandeks oli ette valmistada äraaetud ja vaevatud ning unustav rahvas nende Kuninga peatseks saabumiseks (s 17).
Eliisabeti vastus enda rollile oli peaaegu sama kui Saaral (vt 1Ms 30:23) - ta teadis et see oli “Jumala tegu”. Kuigi Jumalale ustav olemine ei tähenda alati, et saame seda, millest unistanud oleme. Eliisabet ühines nüüd kõikide nende naiste pika reaga, keda läbi Piibli aegade oli õnnistatud ime läbi sündinud beebidega - Rahel, Rebeka, Hanna, Simsoni ema, Saara - ning kes oma emaksolemise läbi teenisid ajastuteülese austuse ühiskonnas (s 25), ja kellede lapsed omasid äärmiselt olulist rolli päästmisloo draamas.
Selle kommentaari autor: APÜ