Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 4
Ahistatu õhtupalve1Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti laul.
2Kui ma hüüan, siis vasta mulle, mu õiguse Jumal! Kitsikuses andsid sa mulle avaruse. Ole mulle armuline ja kuule mu palvet!
3Te suurtsugu mehed, kauaks jääb mu au teotada? Kui kaua te armastate tühja ja otsite valet? Sela.
4Tundke ometi, et Issand kohtleb imeliselt oma vaga, Issand kuuleb, kui ma hüüan ta poole!
5Värisege, ärge tehke pattu! Voodis olles mõtisklege oma südames ja vaikige! Sela.
6Ohverdage õiguse ohvreid ja lootke Issanda peale!
7Paljud ütlevad: „Kes annab meile näha head?” Issand, tõsta meie peale oma palge valgus!
8Sa oled andnud mu südamesse suurema rõõmu, kui oli neil rohke vilja ja värske veinisaagi ajal.
9Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.
See psalm on imeilus laul sisemise rahu leidmisest olukorras, mis selle võiks kergesti inimeselt röövida. Psalmi taustasündmuseks on ilmselt sama olukord, mis oli ka 3. psalmi puhul: Abaslomi reetmine (2Sm 15). Pimedas öös on psalmistil palju, mille peale mõtelda: alandus, mida poeg talle toonud on ( s 3); see, et ta ei saa loota kaaskondlastele enda ümber, kuna nood valetavad talle ning isegi iseendile (s 3); see, et ta on lõksus olukorras mis teeb ta vihaseks (s 5), ning üldine masendus, mis katab kõike (s 7). Pettumus ning reetmine, mis käivad ta kannul ning valetamine tema eel muudavad kogu tuleviku äärmiselt ebakindlaks.
Kõik sellised tunded on tuttavad ka meile. Üks psalmide suur võlu meie kõikide jaoks on viis, kuidas need kirjeldavad inimeseks olemise tegelikkust, ükskõik millises ajastus ka elame. Need räägivad elusti nagu see on, ning just seepärast pakuvad psalmid meile nii väljakutseid kui imelist lootust. Äärmuslikud tunded, viha ja suur rõõm ja kõik muu nende vahel on see, mida psalmist kirjeldab. Ta räägib asjadest nende tegelikkuses ega püüa varjata millised tunded teda valdavad või kuidas teised käituvad. Ta elab reaalses maailmas. Tema tunded on ehtsad ning kogeme, kui suur on võitlus ta sees, et jõuda taas usalduse, usu ning lootuse juurde.
Tähelepanuväärne on aga see, et keset võitlust kõnetab psalmist oma südant, olukordi enda ümber ning Jumalat. Ta õhutab end mitte patustama ka väga vihane olles, ning see tuletab meile meelde Pauluse sõnad Uues Testamendis (Ef 4:26). Võrreldes sellega, jääb meie usu väljendus sageli palju vaoshoitumaks ja distantseeritumaks, ning paneb küsima: kui ausad oleme meie iseeneses, teisetega ning Jumalaga - keset oma võitlusi? Kas muretseme enam respekti säilitamise kui ehtsuse pärast?
Võibolla kahtled ka sina täna Jumala headuses olukordade tõttu enda ümber? Võibolla see millega silmitsi oled täidab sind hirmu ning ahastusega? Loe siis seda Taaveti psalmi endale kõva häälega ja muuda see isiklikuks palveks. Siis palveta selle maailma pärast, kus praegu oled ning ka kõikide nende pärast, kes meeleheitlikult otsivad midagi, mille läbi kogeda Jumalalt tulevat abi, lootust ja lohtutust ning saada jõudu edasiminemiseks.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett