Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 5:1-21
Mooses ja Aaron vaarao ees1Ja seejärel Mooses ja Aaron tulid ning ütlesid vaaraole: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Lase mu rahvas minna, et nad kõrbes peaksid mulle püha!”
2Aga vaarao vastas: „Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!”
3Siis nad ütlesid: „Heebrealaste Jumal tuli meile vastu. Lase meid minna kolme päeva tee kõrbesse ja ohverdada Issandale, meie Jumalale, et tema meid ei tabaks katku või mõõgaga!”
4Aga Egiptuse kuningas vastas neile: „Mooses ja Aaron, mispärast tahate rahva tööst vabastada? Minge oma töökohustuste juurde!”
5Vaarao mõtles: „Vaata, arvukas on nüüd maa rahvas, ja teie tahate nad töökohustusest vabastada!”
6Ja vaarao käskis selsamal päeval rahva sundijaid ja ülevaatajaid, öeldes:
7„Ärge koguge ega andke enam rahvale õlgi telliskivide tegemiseks nagu varem. Nad mingu ja korjaku ise endile õlgi!
8Ja telliskivide määr, mis nad tänini on teinud, pange neile peale, ärge seda vähendage, sest nad on laisad! Sellepärast nad kisendavad ja ütlevad: Me tahame minna oma Jumalale ohverdama!
9Saagu orjus meestele raskemaks, et neil oleks sellega tegemist ega kuulataks valekõnesid!”
10Ja rahva sundijad ja ülevaatajad läksid välja ning rääkisid rahvaga, öeldes: „Nõnda ütleb vaarao: Mina ei anna teile enam õlgi.
11Minge ise, võtke endile õlgi, kust aga leiate, ent teie orjusest ei vähendata midagi!”
12Siis rahvas hajus üle kogu Egiptusemaa korjama kõrsi õlgede asemel.
13Ja sundijad kihutasid tagant, öeldes: „Tehke oma töö valmis, oma igapäevane jagu nagu siis, kui oli õlgi!”
14Ja Iisraeli laste ülevaatajaid, kes vaarao sundijate poolt olid pandud nende üle, peksti, öeldes: „Mispärast te ei ole täitnud telliskivide määra endiselt, ei eile ega täna?”
15Siis Iisraeli laste ülevaatajad tulid ja kisendasid vaarao poole, öeldes: „Mispärast sa teed oma sulastega nõnda?
16Õlgi su sulastele ei anta, aga siiski öeldakse meile: Tehke telliskive! Vaata, su sulaseid pekstakse ja su rahvas teeb pattu!”
17Aga tema vastas: „Laisad olete! Te olete laisad, seepärast te ütlete: Me tahame minna Issandale ohverdama!
18Nüüd minge tööle! Õlgi teile ei anta, aga määratud hulga telliskive te peate andma!”
19Siis Iisraeli laste ülevaatajad nägid endid olevat täbaras olukorras, kui neile öeldi: „Te ei tohi ühelgi päeval vähendada oma telliskivide päevaosa!”
20Ja kui nad vaarao juurest tulid, siis nad kohtasid Moosest ja Aaronit, kes olid neid oodanud,21ja ütlesid neile: „Issand karistagu teid ja mõistku kohut, sest te olete meid viinud halba kuulsusesse vaarao ja tema sulaste silmis ja neile mõõga meie tapmiseks kätte andnud!”
Tänases tekstis on 11 vestlust ning ma peaaegu kuulen nende kõikide erinevaid hääli. Kuulen hääletoone: ülbeid, ähvardavaid, vihaleajavaid, aupaklikke, läbi lillede rääkivaid (s 16- ülevaatajad ei julge vaaraod otse süüdistada!). Kogu dialoog kiigub kahe suure vahel - kõigepealt “Nõnda ütleb Issand….” (s 1) ja “Nõnda ütleb vaarao….” (s 10). Aga ma märkan ka üht gruppi, kes ei ütle midagi - see on rahvas. Neil pole ei jõudu ega ka oskust kõnesid pidada. Aga on 17 viidet “raskele tööle” salmides 6-21: meeletu töö täidab kogu horisondi, üks lõputu vaevanägemine selle nimel, et kuidagi täita ette antud norme.
See on tohutu rõhumise püramiid, mis algab vaarao troonilt ning ulatub kõige pisema Iisraeli lapseni, kes on pandud õlgi ja puupilpaid otsima, ja selle tipust alla vaadates tekib mul peapööritus. Tahes tahtmata pean mõtlema enda maailma erinevaile rõhumise süsteemidele ning neile, kes sinna on orjastatud: vabrikud täis kohutavates tingimustes töötavaid vaeseid, meeleheitel põllumehed, illegaalsed töölised, lapsorjad, seksiorjad, keda transporditakse üle maailma nagu kariloomi; haiged, nälgijad, hüljatud. Mis võimu on minul leevendada nende saatust? Olen ma pessimist või küünik kaheldes, mida mu “väike annetus” üldse korda saata võiks? 2Ms 4:31 öeldakse, et “rahvas uskus…. ja kummardas maha”; aga kui nende olukord muutus veelgi hullemaks, ei suutnud nad oma usaldust enam alal hoida ja see lahustus vihas ja süüdistuses.
Ja kui ma kujutlen seda sõnaderahet, mis tabas Moosest ning Aaroni (“teie” s 21) - “teie olete meid viinud halba kuulsusesse…”, siis pean mõtlema küsimusele: “Ehk olen ka mina haavanud kedagi ebaõiglase või ebatäpse süüdistusega nii, et mu pingutused head teha on muutnud olukorra hoopis hullemaks?” Ja ma palvetan nende - ja vist ka enda? - pärast, kellede usaldus on maatasa pekstud kannatustes ja raskustes, mis on tulnud kas äkitselt või kestnud pikka aega. Küsimus: “Kes on Issand?” (s 2) kõlab edasi pimeduses. See ei tähenda ainult “Mis Ta nimi on?”, see tähendab “Milline Ta on?” Ja enam ei lähe kaua kui see küsimus saab vastatud.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett