Taavet on kitsikuses (s 1,2). Meile ei avaldata täpselt, milliste olude tõttu, kuid tegelikult ei olegi see oluline. Oluline on see viis kuidas Taavet oma kitsikuses palvetab - see on abiks ja eeskujuks meile kõikidele.

Vaenlased, keda ta nimetab, võisid olla nii ta enese sisemised mõtted, isiklikud vastased või ka poliitilised ning rahvuslikud vaenlased. Laulja aus ning südamest-tulev hüüd soovib ühelt poolt vaenlastele õiglast karistust, ning Taavet ei püüa peita või allasuruda oma sügavaid tundeid.

Igatsus kohtumõistmise järele lähtub valust,  hülgamisest või salanõudest tema vastu, mida ta kogeb. Aga selle kõik ulatab ta Jumalale oma palves teades, et Jumal kuuleb teda ning on piisavalt armastav et mõista ja piisavalt võimas, et teostada õiglus.

Taavet rajab siin struktuuri, mida võiks nimetada “usu raamistikuks.” Ühelt poolt väidab ta kogu usaldusega, et Jumal ei rõõmusta halbade ja kurjade asjade toimumisest (s 4-6, 9-10). Kõik, mida Taavet Jumalast teab, Tema Sõna ning ka enda kogemuse varal - toob ta selle järelduseni.

Aga on ka teine külg. Jumal on armuline neile, kes sisenevad alandlikult Tema ligiollu (s 7,8). Ja ta pakub pelgupaika ja kaitset kõigile kes seda vajavad (s 11,12). Ja Taavet kuulutab taas kindlalt: see lihtsalt on nii. 

Selline kindlus, või veendumus usus võib alguse saada nii kannatuse kui ka rahu aegadest. Usu testimine ei toimu stressi, kanntuste või kohtumõistmise vabas keskkonnas, vaid just siis kui peame keset seda kõike edasi elama. Just sellepärast on nii olulised ka meie hommikused palved, kiitus ja ülistus. Selleks et olla Jumala ja Tema rahva teenistuses, tuleb meil testida oma usku  karmides olukordades, keerulistes inimsuhets ning isiklikes võitlustes.

Just sellises raamistikus, taolises reaalsues vaatleb ja mõistab ka Taavet oma käesolevat kitsikust. See on usu raamistik, ja see annab talle lootuse tulevikuks.