Iisraeli usu järgi oli Jeesus kahtlemata rabi, Jumala teede õpetaja. Et teda kuulata ja temalt õppida, kogunesid inimesed templisse, kodudesse ja muudesse erinevatesse kohtadesse. Jeesuse õpetus keskendus põhiliselt selle ümber, et ta on Inimese poeg, ja tema kaudu tuleb esile kauaoodatud Jumala kuningriik. See oli hea uudis inimeste ja maailma jaoks, kuid Jeesusel puudus tavapärane mandaat selle tegemiseks. Ta ei olnud ordineeritud, litsentseeritud, akrediteeritud ega muul viisil tunnustatud, samuti ei olnud ta käinud õigetes koolides ja talle polnud õigeid käsi peale pandud. Ta oli ju lihtsalt puusepp Naatsaretist. Ta võis isegi keegi isehakanud, vastutusvõimetu inimene, kelle eest vahel inimesi hoiatatakse.

Üks asi on siiski silmnähtavalt tema poolt, nimelt oli Jumal ise ta sellele prohvetlikule, preesterlikule ja kuninglikule positsioonile kutsunud ja ametisse pannud  (Lk 3:21, 22). Sealt pärines tema meelevald, mis tõestas end ise ja mida tavalised inimesed, erinevalt ülempreestritest, õpetajatest ja vanematest (s 1), olid kiired ära tundma (Mk 1:21–28). Nagu Ristija Johannesel enne teda, oli Jeesuse meelevald pärit taevast (s 5).

Selles kirjakohas muutub üha selgemaks Jeesuse ja Jeruusalemma võimude vastuolu ja see on eelvaatus tema lõplikule tagasilükkamisele ristil. Siin tegutsevad erinevat tüüpi võimud. Neil on võim oma positsiooni tõttu. Neil on vägi käskida ja sundida. Jeesus oli karismaatiline, kuid tal polnud õigust käskida ega sundida – tema andis vaid inimestele andeks nende patud ja vabastas nad kurjadest mõjudest (Mt 9:6; Lk 17–20). Mõlemat tüüpi võimul on oma koht, kui seda õigesti kasutatakse – kuid Jeesuse vägi teeb meid vabaks. Võta see vastu.