Pole keeruline näha ka erinevust lesknaise ja kirjatundjate vahel, keda Jeesus oli just hurjutanud. Jeesus tajub, et need kaks münti, mille naine oli ohverdanud, olid kõik, mis tal oli (s 4). Selline pühendumus on vastandlik juudi usujuhtidele ja nende religioonile, mis näib põhinevat välise mulje jätmisel, mitte sisemisel hoiakul. Naine oleks võinud panna ka ainult ühe mündi, poole sellest, mis tal oli. Kui tal oleks olnud ainult üks münt, poleks tal olnud nii palju valikut kui kahe mündi puhul ja tal oleks olnud lihtsam otsustada. Siin aga võis ta vabalt valiku teha.

 

Võibolla tahab Jeesus öelda, et salajane annetamine on hea mõõt, mis näitab, milline on kellegi suhe Jumalaga. Variseridele meeldib raha saada (Lk 20:47), kuid need, kes on tõelislt Jumalas, annavad ohvrimeelselt ja heldelt. Vaene lesknaine andis kogu oma vara, ta andis rohkem kui rikkad, kes kalkuleerivad, kui palju nad võivad oma küllusest anda. Meie andmise prioriteedid näitavad, kus on meie eluprioriteedid. Jeesus kiidab lesknaist, kes oma suhtumise ja tegevusega annab eeskuju, kuidas uskujad peaksid elama. "Meie elatis on see, mida saame, kuid meie elu on see, mida anname (Winston Churchill, 1874–1965).

 

Näib, et Jumala viis mõõta reaalsust on sageli erinev meie omast. Meie kaldume hindama kingi suurust, mitte tingimata ohverdust, mis selle andmise jaoks vajalik oli. Tema hinnang ressurssidele on nii erinev meie andmiseviisist. Ka näiliselt väike kink võib olla rikkalik.