Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 30
Tänu surmast päästmise eest1Taaveti laul; templi pühitsemise lauluviis.
2Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast.
3Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks.
4Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda.
5Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust!
6Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.
7Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi!
8Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu.
9Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin:
10„Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust?
11Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!”
12Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks,
13et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!
See psalm sobib igaühele, kes iial on olnud tõsises, eluohtlikkus olukorras - näiteks vaenlaste käes või mingis haiguses. On selge, et psalmi autor on surmale silma vaadanud (s 4) ning ahastuses hüüdnud, et Jumal säästaks tema elu (s 9-10). Koos päästega Jumalalt, tuleb temasse suur rõõm mida laulja väljendab jõuliste ja paljudele meeldejäänud kujunditega (s 6, 12).
Psalm on täis tohutut kergendustunnet, nagu oleks psalmist alles avastanud, et Jumal, keda ta templis on kummardanud, on see, kes tõesti ka kuuleb oma rahva palveid ja vastab neile nii nagu Ta on tõtotanud. Laulja on olnud äärmises hädas, mida ta kirjeldab sõnadega nagu “sügavus”; “vaenlased”, “surmavald”, “auk”, “nutt”, “hirm”, “põrm”, “kotiriie”, “halamine” - kuid Jumal kuulis ja ka vastas sellele meeleheitlikule appihüüdmisele. Selliseid sõnu oma häda kirjeldamisel on kasutanud peaaegu kõik inimesed läbi aegade, paljudes erinevais hädaolukordades. Aga psalmist märgib ka tervenemist ja haigusest ja pääsemist lähenevast surmast, kaitset vaenlaste eest ning väljatõmbamist sügavast ahastusest.
Tekib küsimus, mis viis laulja nii sügavale, otse surma piirile? Kuidas Jumal lubas sellel sündida? Vastuse leiame psalmi keskelt, otse selle südamest: “Ma mõtlesin heas põlves olles: mina ei kõigu iialgi!” (s 7). See on uhkus, mis rajab oma kindluse inimesele enesele ja mitte Jumalale. Ja see tuleb meie südamesse nii lihtsalt siis kui kõik läheb hästi. Ometi on see kindel viis sattuda hädasse - just nii nagu Taavet oma elus avastas. Piibel õpetab, et Jumal oma armastuses valib mõnikord karistuse või kannatuse, et meid päästa. Seda Jumala armu koges ka Taavet, kui Jumal ta läbi kannatuse päästis uhkuse käest.
Juutide pühakirja tarkuseraamatud on täis hoiatusi uhkuse eest: “Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!” ( Õel oma uhkuses ei otsi teda; tema mõtteis ei ole ruumi Jumalale) (Ps 10:4); “Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.” (Õp 16:18)
Selle kommentaari autor: APÜ