Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 9:10-17
Jeesus söödab viit tuhandet meest10Ja kui apostlid pöördusid tagasi, jutustasid nad Jeesusele, mida kõike nad olid teinud. Ja Jeesus võttis nad kaasa ning läks ära üksindusse, linna poole, mida hüütakse Betsaidaks.
11Aga kui rahvahulgad said seda teada, järgnesid nad talle. Ja Jeesus võttis nad vastu ning rääkis neile Jumala riigist ja parandas need, kel tervekstegemist vaja.
12Aga päev kaldus õhtule ja need kaksteist astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Lase rahvahulk ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja asulatesse öömajale ja toidupoolist otsima, sest me oleme siin tühjas paigas!”
13Ent tema ütles neile: „Andke teie neile süüa!” Nemad ütlesid: „Meil ei ole rohkem kui viis leiba ja kaks kala, olgu siis, et läheksime ja ostaksime toitu kogu sellele rahvale.”
14Neid oli ju ligi viis tuhat meest. Jeesus ütles siis oma jüngritele: „Seadke nad rühmiti istuma umbes viiekümne kaupa!”
15Ja nad tegid nõnda ja seadsid kõik maha istuma.
16Aga Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas neid ja murdis ning andis jüngrite kätte rahvale ette panna.
17Ja nad sõid ja kõikide kõhud said täis. Ja nendest üle jäänud palakesi korjati kaksteist korvitäit.
Luukas liigub nüüd edasi üldiselt sündmuste kirjeldamiselt (s 1-6) sellele erisündmusele, kus jüngritel tuleb kanda erilist vastutust. Jeesus palub neil saada Tema enda parntereiks ning toimida üleloomulikus sfääris. See on sarnane Jeesuse eelmise läkitusega (s 3). aga palju suuremas plaanus. Eelmisel korral pidid jüngrid Jumalat usladama, et Tema varustab neid endid toiduga, nüüd aga pidid nad usaldama Jumala kätte enam kui 5000 näljase inimese toitmise!
Kahjuks aga läks samamoodi kui järve peal laevaga tormis olles (Lk 8:24) - ainuke, millele jüngrid mõelda suutsid oli kogu olukorra väljapääsmatus (s 13). Neil oli täiesti meelest läinud see, kuidas Jeesus oli neid juba korra varustanud palju suurema kalade hulgaga, kui nad iial loota võisid ( Lk 5:1-11). Nii sellele, kui ka oma kõige viimasele “imelisele varustamise” kogemusele vaatamata ei ulatunud nende usk seda järgmist väljakutset kandma. Jeesus ise pidi neile näitama, kuidas toimida (s 14-16) - ning millise heldusega Ta seda tegi (s 17)!
See imetegu on peale ülestõusmise ainuke, mida kirjeldavad kõik neli evangeeliumit. Ilmselgelt oli sellel algkoguduse jaoks eriline tähendus. Sellest tunnistab ka varakristliku kunsti üks lemmikmotiive - kalad ja leib - mida esines kõige tihedamini. Ja kogu sündmus toob esile mitu olulist tõdemust.
Kõigepealt on see ilma igasuguse kahtluseta puhas imetegu, sündmus, mida inimlikult ei ole võimalik järele teha, või kuidagi ära seletada ning mis annab tunnistust Jeesuse väest võtta meie argielust mingi tavaline asi ning muuta see täiesti eriliseks. See osutab ka Jumala tugevale pühendumisele varustada kõiki puudust kannatajaid.
Sündinud imel on aga ka ajalooline perspektiiv - ulatudes ajas nii ette- kui tahapoole. See meenutab meile imelist toidu ja veega varustamist Jumala poolt siis kui Mooses rändas Iisraeli rahvaga kõrbes ( 2Ms 16:11-17); samas aga on eeltähenduseks oodatavale Jumala Poja pulmasöömaajale aegade lõpus, kuhu on kutstud kõik inimesed (js 25:6-8; Lk 14:15-24; Ilm 19:6-9)!
Selle kommentaari autor: Fran Beckett