Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 9:18-27
Peetrus tunnistab Jeesuse Messiaks18Kord, kui Jeesus palvetas üksildases paigas ja jüngrid olid koos temaga, küsis ta neilt: „Kelle ütlevad rahvahulgad minu olevat?”
19Nemad kostsid: „Ristija Johannese, mõned aga Eelija, mõned aga, et keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud.”
20Aga tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Peetrus kostis: „Jumala Messias.”
Jeesus kuulutab ette oma surma ja ülestõusmist21Ent Jeesus hoiatas neid ja keelas kellelegi seda rääkimast,
22öeldes: „Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.”
23Siis ütles Jeesus kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle,
24sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.
25Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?
26Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma kirkuses ning Isa ja pühade inglite kirkuses.
27Aga ma ütlen teile, tõepoolest, siin seisjatest on mõned, kes ei maitse surma, kuni nad näevad Jumala riiki.”
Kui Jeesus oma jüngritele ütles, et kui nad tahavad järgida Teda, siis peavad nad igal päeval oma risti enese peale võtma, hakkasid jüngrid mõistma, et neid ei kutsutud ühinema pelgalt ühe rõõmsa tervendamise, imede ja põnevate juhtumiste teenistusega. Pilt oma risti kandvast ning pikale ja piinarikkale surmale määratud hukkamõistetust oli neile tuttav, kuid see ei sobinud kuidagi pildiga tõotatud Messiast, mis enamike inimeste kujutluses tol ajal oli: võidukas liider, kes taastab Iisraelile selle kaotatud hiilguse ning vabastab rahva roomlaste ikkest. Peetruse tunnistus, et Jeesus on Messias oli ilmutuslik hetk (Mt 16:15-17), ometi võis jüngritel olla raske aru saada, miks ei lubatud neil sellest kellelegi rääkida ning miks Jeesus pidi kannatama eemale tõukamist tollaste usujuhtide poolt ning tapetama (s 21,22). Markus kirjutab, et Peetrus lausa noomis Jeesust selliste väljenduste pärast (Mk 8:32).
Kuidas peaksime meie rakendama õpetust oma risti igapäevasest kandmisest Jeesuse järgimisel?
Meie, nagu ka Luukas, oleme ülestõusmise järgsed usklikud. Meie teame, kes Jeesus on ning mida Ta on teinud. Me teame ka, et saame osa selle maailma hädast ja kannatustest; et tuleb arvestada raskustega sellepärast, et järgime Jeesust; ning et juba praegu kannatavad paljud kaaskristlased tõsist tagakiusu. Ometi ei ole me passiivsed kannatajad, kes ootavad lihtsalt et Jeesus “tuleks oma auhiilguses” (s 26). Võibolla peaksime seda kutset: “võta igal päeval oma rist ja järgne mulle” (s 23), lugema kui väljakutset ja üleskutset olukorra muutmiseks keset ümbritsevat pimedust, kurjust ning rõhumist kus see on võimalik? Järgneda igapäevaselt, tähendab edasi anda sõnumit ja teha armastuse tegusid igal pool, kus liigume ning igaühele, keda sellel päeval kohtame, paludes, et Jeesus ise juhiks meid ning tõotades Talle järgneda, tunnustada ja kuuletuda Talle alati nii, et Tema ei peaks meid kord häbenema (s 26).
Selle kommentaari autor: Margaret Killingray