Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 13
Palve hingehädas1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?
3Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
4Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
5et mu vaenlane ei ütleks: „Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
6Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.
See lühike psalm viib meid läbi kolme tasandi - paanika orust läbi palve nõlvade ülistuse mägedele.
Me ei räägi tihti vaenlastest. See pole moes, on ebameeldiv ja häiriv. Ma arvan, et paljud meist tahaksid mõelda, et oleme vaenlastest üle saanud, et oleme nii pühendunud lepitusele, et oleme jõudnud vaenlastevabasse ellu. Võibolla peame vaenlaste omamist rumala käitumise tagajärjeks. Aga on ka neid, kes tunnevad end nurkaaetuna ja ümbritsetuna vaenlastest nii kirikus kui väljastpoolt seda.
Aga psalmi autor pole ei idealist ega hirmutekitaja; ta on realist. Vaenlased on reaalsed. Nad toovad kaasa võitlusi ja ahastust (s 2), nende ülekaal on püsiv ja nad rõõmustavad, kui meil läheb halvasti (s 4). Laul algab kaebusega, et Jumal on meid maha jätnud (kuigi ta ei ole). See tunne peab saama väljendatud. See on aus ja siiras, kuid see on algus, mitte sihtpunkt.
Palve võib sageli alata tundega, et nagu pinnas pärast kuiva suve, oleme kaotanud toitained ja vastased on meilt meie õnne röövinud (s 3). Kui haavavad sõnad kajavad meie mälestustes ja kujutluses, võib meie palve olla üsna meeleheitlik: "Palun vasta mulle, Jumal, palun räägi mulle, palun aita mind." Nagu rong, mis liigub läbi kõrbe, võib ka meie palve kasutada selle psalmi rööpaid, et hing jõuaks lõpuks viljakale maale ning laulaks ja rõõmustaks Jumalas. Jeesus on meie kaastundlik Päästja.
Selle kommentaari autor: Frog Orr-Ewing