Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 4:19-31
Juudat ähvardab kallaletung19Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes. Oh, mu südameseinad! Mu süda tormitseb mu sees. Ma ei saa vaiki olla, sest ma kuulen sarvehäält, sõjakära.
20Hävingut kuulutatakse hävingu peale, sest kogu maa on rüüstatud; äkitselt rüüstatakse mu telgid, ühe hetkega mu telgiriided.
21Kui kaua ma pean nägema lippu, kuulma sarvehäält?
22Mu rahvas on ju meeletu, ta ei tunne mind; nad on rumalad lapsed, neil ei ole arusaamist; nad on küll targad tegema kurja, aga nad ei mõista teha head.
23Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ma vaatasin taeva poole, aga seal ei olnud valgust.
24Ma vaatasin mägesid, ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid.
25Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtegi inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud.
26Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik linnad lõhutud Issanda vihalõõmast, tema palge ees.
27Sest Issand ütleb nõnda: Kõik maa peab saama lagedaks. Ometi ma ei tee lõppu.
28Seepärast leinab maa ja taevas ülal läheb mustaks; sest ma olen rääkinud ja otsustanud, ma ei kahetse seda ega loobu sellest.
29Ratsanike ja ammuküttide kisa pärast põgeneb iga linn: nad lähevad padrikuisse, tõusevad kaljudele; iga linn jäetakse maha ja keegi ei ela neis.
30Aga sina, rüüstatu, mida sa teed? Kuigi sa riietud purpurisse, kuigi sa ehid ennast kuldehetega, kuigi sa suurendad oma silmi värviga, ilustad sa ennast asjata. Su armastajad põlgavad sind ja nõuavad su elu.
31Sest ma kuulen häält, nagu oleks keegi sünnitusvaludes, esmasünnitaja ahastust, Siioni tütre häält. Ta hingeldab ja ringutab käsi: „Häda mulle, ma vaagun hinge tapjate käes!”
Jeremija tahaks inimesi raputada, et nad tunnistaksid oma süüd ja tajuksid kohtu reaalsust? Tema enda ahastus ja südamevalu (s 19-21) on kõrvuti Jumala hinnanguga: rahvas on meeletu ja rumal (s 22). Ta viib kuulaja kaasa omaenda isiklike kogemuste sisse, et läbistada nende tuima ükskõiksust. Tema metsik ärevus on reaalsem kui rahva küüniline enesekindlus.1 Jeremija pole rahulike sõnumite edastaja, kuid ta ei vastanda ennast oma rahvaga. Ta samastub kuulajatega ja on suures valus, kui näeb ette tulevast häda. Samamoodi kõneleb Jumal salmides 31:20, kus ta räägib oma südamevalust. Sajandeid hiljem nuttis Jeesus samuti Jeruusalemma tulevase hävingu pärast (Lk 19:41-44).
Suutmatust mõista Jumalat seostatakse suutmatusega mõista, kuidas teha head (s 22). Oskusel teha kurja on katastroofilised tagajärjed - seda rõhutab Jeremija 4 korda (s 23-28). Kirjeldatud erksas apokalüptilises keeles, kaos ja häving on vastupidised loomisele (vrd 1Ms 1,2). Inimene, kes teeb kurja, töötab Jumala loomistööle vastu. Järgnevad kaks kontrastset näidet, kus Jeruusalemma võrreldakse naisega: armuke, kes riietub armastaja jaoks, kuid viimane soovib teda surmata, ning sünnitusvaludes naine, keda tegelikult tapetakse (s 30, 31).
Pagulaste kombel loeme neid sõnu siis, kui pildid on muutunud reaalsuseks. Nad kujutavad elavalt katastroofilisi tagajärgi sellele, kui ei tunta Jumalat ega tehta head. Nende hoiatused näitavad inimese süüd aga ka Jumala sõnumitooja valulist kaastunnet. Ei ole midagi Jumala iseloomus, mis muudaks kohtumõistmise Tema jaoks vähem häirivaks, kui see on nendele, kes saavad selle osaliseks.2
1 Brueggemann, Jeremiah, lk 58
2 PD Miller, ‘Jeremiah’, The New Interpreter’s Bible, 6. kd, Abingdon, 2001, lk 630
Selle kommentaari autor: John Olley