Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 5:1-19
Jeruusalemma ja Juuda patud1Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.
2Aga kuigi nad ütlevad: „Nii tõesti kui Issand elab”, vannuvad nad siiski valet.
3Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.
4Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust.
5Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud.
6Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured.
7Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas.
8Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele.
9Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
10Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad.
11Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.
12Nad on salanud Issandat ja on öelnud: „Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!”
13Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda!
14Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks.
15Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.
16Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad.
17Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad.
18Aga ka neil päevil, ütleb Issand, ei tee ma teile lõppu.
19Ja kui küsitakse: „Miks on Issand, meie Jumal, seda kõike meile teinud?”, siis vasta neile: „Nõnda nagu te minu olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid oma maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!”
Jumal tahtis hoida alles Soodomat, kui seal oleks kümme õiget (1Ms 18:32). Siin esitatakse inimestele väljakutse, et kui leitaks üks inimene, siis Jumal andestaks (s 1). Siin on kasutatud kahte sõna: õigus ja tõde. Mõlemad terminid kirjeldavad Jumala iseloomu 5Ms 32:4. Need vastanduvad tavalisele lähenemisele kasutada Jumala nime vannete või tõotuste andmisel (s 2,7) ja valeväidete kinnitamiseks (s 12). Mõlemat tüüpi valed toovad kaose igasse ühiskonda.
Jeremija kurvastab, et inimesed ei suuda õppida varasematest olukordadest (s 3,4). Iga lootus muutusele kriipsutatakse läbi, kui ta pöördub juhtide poole (s 5). Juhid peaksid ju mõistma oma positsiooni, hariduse ja asjatundlikkuse pärast, kuid ka nemad mässavad ja pilkavad Jeremijat ja ega hooli eelmiste prohvetite hoiatussõnadest (s 6,12) (nt Hulda, 2Kn 22:14-20). Prohvetite sõnad on nende jaoks lihtsalt tuul (s 13). Kõik juhi positsioonil inimesed, keda toetavad koolitus ja kogemus, ja kõik, kes väidavad, et edastavad sõna Jumalalt - siia võiks lisada ka need, kes kujundavad avalikku arvamust - neil on vastutus otsida tõde ühiskonna heaolu jaoks, olles aruandekohuslased Jumala ees.
Kontrast Jumala helduse ja rahva jultunud ususalgamise vahel on taas kirjeldatud šokeerivates piltides (s 7,8, vt Jr 2:20-25). Kui hobused on peamiselt pilt kuninglikust väest, siis lihavad täkud kindlasti vihjavad seksuaalsele truudusetusele ja perverssusele, kuid see on ka metafoor häbitule enesekindlusele (1), mida on kirjeldatud salmis 12. Kuidas saab Jumal andestada, kui inimesed jätkavad käimist oma ülbetel valeteedel (s 7)? Ülejäänud raamat näitab, kuidas lootus tuleb ainult läbi kohtu (vt Jr 33:7-9).
1 Brueggemann, Jeremiah, lk 64
Selle kommentaari autor: John Olley