Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 7:20-28
Jeesusest kui suurest ülempreestrist20Ja niivõrd kui see ei sündinud ilma vandeta - sest leviidid on saanud preestriks vandeta,
21Jeesus aga vandega selle kaudu, kes talle ütleb: „Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: Sina oled igavesti preester” -,
22sedavõrd on parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus.
23Teisi, kes on järjekorras saanud preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast;
24Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu preestriamet.
25Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.
26Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad.
27Tema ei ole sunnitud teiste ülempreestrite kombel päevast päeva tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva pattude eest, sest seda ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui ta ohverdas iseenda.
28Sest Moosese Seadus seab ülempreestreiks inimesed, kes on nõrgad, aga vande sõna, mis on Seadusest hilisem, seab selleks Poja, kes on saanud täiuslikuks igavesti.
Kuidas Jeesus meie eest eestpalveid teeb? Kui risti tähendus ei ole meile selge, võib mõnel tekkida kujutlus, et Jeesus teeb mingi viimase minuti hädapalve, et inimene ikkagi taevasse pääseks. Tänane kirjakoht esitleb aga Jeesust hoopis korraga nii ülempreestrina kui ka ohvrina meie patu eest (s 27). Tema toodud ohver oli “üks kord kõigi eest”, täielikult teostatud ja seega ei saa Jeesuse jätkuv eestpalvetamine tähendada, et Ta peaks meie eest anuma, kui kord seisame taevase Isa ees.
Kõik vajalik sai ristil tehtud. See, et taevasse läinud Jeesus on Isaga koos, on meile Jumala ees ka aktsepteerimise garantiiks. Jeesus on rajanud tee ning meie võime minna Tema jälgedes. Ja selles kontekstis pole mitte Tema palvete sisu, vaid Jeesuse ligiolek Isale too eestpalvetamine, sest see ligiolek väljendab lõpetatud tööd.
Samas on olemas ka jätkuv eestplave. Jeesus oma täiuslikuks muudetud inimsuses, Jumala isa ligiolus, palvetab kõikide vendade ja õdede eest, kes veel sellel teekonnal on (Hb 2:11). Ta on “usu alustaja ja täidesaatja” (Hb 12:2) . Tema eesmärgiks ei ole see, et me vaevu-vaevu taevasse pääseksime, vaid et võiksime saada sama pühaks, kui on Tema. Ta tahab meid täielikult päästa (s 25). Ja Ta palvetab, et me ei pöörduks tagasi vaid võiksime saada nagu Tema.
Taoliseks mitmekülgseks eestpalvetamiseks on Jeesus üleloomulikult kvalifitseeritud. Ta elab igavesti (s 24) ning Tema pühendumine meile ei lõpe iial. Vastupidiselt meile, on Tema püha, ega vaja mingit lepitamist (s 26, 27). Ja Ta elab Jumala ligiolus (s 26). “kõrgemaks saanud kui taevad” on otsene viide Jumala troonile. Sellest kõrgemat autoriteeti ei ole. Ning Tema on ennast andnud ohvriks meie patu eest “ ühe korra ja alatiseks” (s 27).
Selle kommentaari autor: Graham Cray