Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 9:1-10
Kristuse ainukordse ohvri tähendusest1Esimesel lepingul olid oma teenistuse nõuded ning ka maine pühamu.
2Oli valmistatud eestelk, milles olid lambijalg ja laud ja ohvrileivad; seda nimetatakse „pühaks paigaks”.
3Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse „kõige pühamaks paigaks”,
4kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad;
5selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas. Neist ei tule praegu üksikasjaliselt juttu.
6Kui need asjad nüüd nõnda on seatud, siis lähevad preestrid alati küll eestelki ning toimetavad jumalateenistust,
7aga ainult ühe korra aastas läheb ülempreester teise telki, ja mitte ilma vereta, mille ta ohverdab iseenda ja rahva poolt teadmatult tehtud pattude eest.
8Sellega teatab Püha Vaim, et tee kõige pühamasse paika ei ole veel ilmsiks saanud, niikaua kui eestelk püsib.
9Seda tuleb mõista viitena käesoleva aja kohta, et annid ja ohvrid, mida endisel kombel ohverdatakse, ei suuda teha jumalateenijat täiuslikuks südametunnistuse poolest,
10vaid on seotud toitude ja jookide ja mitmesuguste pesemistega - need on nõuded ihu kohta, mis kehtivad uue korra ajani.
Kui Seadusetelgis toimuv Jumala kummardamine oli eelpildiks Jumala kummardamisele taevases pühamus, siis oli see ühtlasi märgiks ka antud hetke kummardamise ebatäiuslikkusest. Midagi paremat pidi veel ilmutatama ja tulema (s 8). Seadusetelgi asetus, nagu see Moosesele ilmutati, on antud väga detailselt, kuid detailid ei ole asja tuumaks (s 5). Peamine tuum on vahesein esimese, välimise ruumi ning sisemise ruumi vahel, mis on teise vahevaiba taga ning mida kutsutakse “ Kõige Pühamaks Paigaks .” Siin on omakorda selge viide juutide aastaringi suurimale pidupäevale ( 3Ms 16) - suurele Lepituspäevale ning ülempreestri unikaalsele rollile. Samaaegselt on see aga näitlik tähendamissõna vaheseinast Jumala ning patuste inimeste vahel.
Juba see fakt iseenesest, et ülempreester tohtis vaid korra aastas siseneda kõige pühamasse paika, on tõend, et vana leping oli ajutine. (Ja Aaronit hoiatati, et kui ta siseneb mingil muul ajal, siis peab ta surema. (3Ms 16:2). Ta tohtis tulla üksnes ohvriga enese ning oma rahva pattude eest. Ja kui tõotus oli see, et “nad kõik tunnevad mind, nende pisikestest kuni suurteni” (Hb 8:11), siis polnud seda teed olemasoleva vaheseina ületamiseks veel ilmutatud (s 8). Hullem veel, enamik ohverid toodi tseremoniaalsete läbikukkumiste ning väliste regulatsioonide rikkumise pärast. Inimsüda aga jäi muutmata ning tema teadvus puhastamata (s 9).
Patt on tõeline ja reaalne vahesein. Ning selle allikas on inimsüdame olukord. Välistel kahetsuse demonstreerimistel on tähendus üksnes juhul, kui see kahetsus voolab südamest. Vana lepingu kohaselt garanteeris Jumal andeksandmise läbi ohvrite, mida toodi vastavalt käsuseadusele, sest need ohvrid olid märgiks Jumala Poja tulevasest eneseohverdamisest. Selles kirjakohas sätitakse otsekui lava valmis selleks, mida edaspidi ilmutatakse Jeesuse kohta, ilma kelleta ei ole mingisugust lepitust.
Selle kommentaari autor: Graham Cray