Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11:1-7
Usust ja uskujatest muistsel ajal1Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.
2Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.
3Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav.
4Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.
5Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.
6Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.
7Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.
Kõik teavad mis on usk, ometi on seda väga raske defineerida. Kui kuulad kuidas mõned inimesed räägivad, siis tundub, et usk on midagi veel vähem usaldusväärset kui õnn: “No tead, ma ei usu, et mulle siin enam mingit võimalust on jäänud - eks ma püüa siis uskuda.”
Just sellepärast on heebrealaste 11 peatükk nii värskendav - see defineerib usku kui midagi mis on kindel ja kõikumatu (s 1). Kas sa koged sedasama ka oma suhtes Jumlaga?
Kas usu omamine tähendab, et oleme alati eneskindlad selles mida usume? Kas ka kristlikus elus pole asju, isegi Piiblis, mida me lihtsalt ei tea?
Kirja autor rakendab oma väljavaadet usust ühele kõige raskemale küsimusele läbi aegade: kust tuli maailm? Selle küsimuse ümber peetakse siiani vaidlusi. Kas toimus siis Suur Pauk? Või arenes see kõik miljardeid aastaid tagasi evolutsiooniprotsessi käigus?
Tänane tekst ütleb, et tõeline arusaamine loodust tuleb “usu kaudu” (s 3). Ning tuletab meelde, et peame Pühakirjale liginema alandlikkuse ja usaldusega, hoidudes jäikadest väidetest asjades millest Piibel ei räägi, kuid kindlana seistes teemades, mille puhul Piibel on selge. Piibel ei anna meile ehk loomise teaduslikke üsikasju, kuid ütleb selgelt: Jumal lõi kõik selle mis eksisteerib (1Ms 1:1).
Edasi läheb kirja autor järgmise raske küsimuse juurde: “Kuidas võiks inimene olla Jumalale meelepärane?” Ja taas on vastus: “Uskudes”. Aga mida see täpsemalt tähendab?
Kõigepealt seda, et me usume Jumala olemasolusse (s 6). Uurimused näitavad, et näiteks Inglismaal usub enamik inimesi, et mingisugune Jumal on olemas.
Teiseks peame me innukalt Tema poole püüdlema (s 6). See tähendab palvetamist, Piibli lugemist, ülistamist, hädaliste aitamist jne. Need ei ole lihtsalt vaimulikud seadmised, vaid meie südame igatsuseks peab saama kogeda Jumalat kõiges, mida teeme. Taoline otsiv usk on see, mis saab tasu Jumalalt.
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm