Kindlasti oled näinud dokumentaalfilme veealusest maailmast, kus sukelduja lähenedes põgeneb veealune elu kiirelt kaugemale või sulguvad enne avatud kohad, nagu oleks kiskja ligi tulnud. Ehk on selles pildis sarnasusi olukorraga, mis oli jõudnud koguduse ellu ja millest kõneleb tänane piiblitekst.

Koguduse arenede kasvas ka oht Rooma võimude poolt, ning juudid sulgusid ühe enam kogukonna  sisse. Selle tagajärjel aga algas eemaldumine kõigest sellest, mis oli algkoguduse muutnud radikaalselt erinevaks kõikidest teistest. 

Näiteks külalislahkus (s 2). Avatud ja helde kodu on suureks tunnistuseks avatud ja heldest Jumalast. Ka meie ei tohiks karta võõraid - vaid pigem neid tervitama.

Julgustus külastada vange (s 3) võib olla ka viide kristlastele, kes on oma usu pärast vangi pandud. Ja nende külastamine ei ole lihtsalt halastuse tegu vaid ka samastumise tähis - ning sellisena seotud riskiga.

Me kõik vajame üksteist. Näiteks praeguste usklike suurenev võitlus isikliku seksuaalse puhtuse eest, või suhtumises rahasse (s 4,5), on otsene tulem palju enam isoleerunud ning fragmenteeritud eluviisist. End eraldanud kogudused, mis koosnevad isoleeritud üksikisikutest muutuvad ebalojaalsuse kasvulavaks juhtide suhtes ning kummaliste ja eksitavate õpetuste edasikandjaiks. 

Me vajame üksteist palju enam kui seda tunnistada oskame või tahame. Ja sellepärast ei tohiks keegi kuidagi lubada endale ärataganemist vastastikusest armastusest nii, nagu Jeesus seda oma järgijate keskel näha soovis.