Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 13:1-14
Tähendamissõna rikutud vööst1Issand ütles mulle nõnda: „Mine ja osta enesele linane vöö ja pane see niuete ümber, aga ära vii seda vette!”
2Ja ma ostsin Issanda sõna peale vöö ning panin selle enesele niuete ümber.
3Siis tuli Issanda sõna mulle teist korda; ta ütles:
4„Võta vöö, mille sa ostsid, mis sul niuete ümber on, ja võta kätte ning mine Frati jõe äärde ja peida see seal kaljulõhesse!”
5Ja ma läksin ning peitsin selle Frati jõe äärde, nagu Issand mind oli käskinud.
6Ja kui hea tükk aega oli möödunud, ütles Issand mulle: „Võta kätte, mine Frati jõe äärde ja võta sealt vöö, mille ma sind käskisin sinna peita!”
7Siis ma läksin Frati jõe äärde ja kaevasin ning võtsin vöö paigast, kuhu ma selle olin peitnud, ja vaata, vöö oli rikutud, see ei kõlvanud kuhugi.
8Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
9„Nõnda ütleb Issand: Selsamal kombel ma hävitan Juuda kõrkuse ja Jeruusalemma kõrkuse, mis on suur.
10See paha rahvas, kes ei taha mu sõna kuulda, kes elab oma südame paadumuses ja käib teiste jumalate järel, et neid teenida ja kummardada, saab selle vöö sarnaseks, mis ei kõlba kuhugi.
11Sest nagu vöö kinnitub mehe niudeil, nõnda ma kinnitasin enesele kogu Iisraeli soo ja kogu Juuda soo, ütleb Issand, et nad oleksid mulle rahvaks, kuulsuseks, kiituseks ja ehteks; aga nad ei kuulanud.
Tähendamissõna täidetud kruusist12Seepärast ütle neile see sõna: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Iga kruus täidetakse veiniga. Ja kui nad sulle ütlevad: Kas me tõesti ise ei tea, et iga kruus täidetakse veiniga?,
13siis vasta neile: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma täidan joomauimaga kõik selle maa elanikud, kuningad, kes istuvad Taaveti aujärjel, preestrid, prohvetid ja kõik Jeruusalemma elanikud,
14ja ma purustan nad üksteise vastu, isad ja pojad üheskoos, ütleb Issand. Mina ei tunne kaasa, ei kurvasta ega halasta, nõnda et jätaksin nad hävitamata.
Jumal palus, et Jeremija esitaks võimsa ja ebatavalise jutluse. Ta pidi avalikult endale ostma ja kandma linast vööd. Paljud pidid märkama kui ilus see oli. Aga siis käskis Jumal Jeremijal viia see vöö mitte pessu, vaid peita kaljulõhesse. Hiljem tuli tal see sealt üles kaevata, kuid nüüd oli vöö satikatest puretud ning õõvastavas seisukorras. Ja taas pidi prohvet seda, nüüd jubedaks muutunud vööd, avalikult rahva seas kandma. Sõnumi sisu oli väga selge: Juudast oli saanud hukkaläinud ning kasutu rahvas, kuigi kord oli see olnud kaunis ja auline. Põhjus: rahvas oli valinud mitte siduda end Jumalaga ning keegi ei kuulanud Jumalat (s 11).
Märkamata oma meeleheitlikku olukorda, rääkis rahvas ikka veel edust ja soosingust (täidetud veinikruusid - s 12), kuid see kõik oli meelepete. Juuda pidi juba lähitulevikus seisma silmitsi oma pimedaima tunniga, ning mitte kedagi ei säästetud (s 13,14). Inimeste eest varjul, nuttis Jeremija kibedaid pisaraid oma rahva saatuse pärast (s 17). See ei olnud sõnum, mida oleks rõõmuga kuulutada saanud; nii kuulutas ta neile tõtt ning nuttis oma sõnakuulmatu rahva saatuse pärast (Lk 19:41).
On suur tragöödia, kui inimesed ei taipa oma tegelikku olukorda, kui neid on petetud arvama, et kõik on hästi, samal ajal kui kõik on juba varemetes. Nemad peavad end ülimuslikeks (kõrgelt harituiks, rikasteks, võimsateks ja tarkadeks), kuid selle asemel on alles vaid ülimuslikkuse varemed. Nad unistavad jõukusest, kuid neid ootab hoopis tragöödia. Kuidas peaksid kristlased aitama selliseid inimesi? Kas ka meie ei peaks nutma ning neile tegelikku olukorda selgitama? Aga mis siis kui kogudus ise on samasugusesse enesepettusesse langenud (Lk 18:11-12)? Kes siis kuulutab tõde, mille suurus ei ole mitte meis endis vaid meie läbi (John Ruskini väljend)? Kui meie otsustame Jumala maha jätta, siis hülgame ka igasuguse suuruse, mis meile ühendusest Temaga tulla võiks. Me muutume kõlbmatuiks.
Selle kommentaari autor: Robert Solomon