Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 17:1-18
Juuda patt ja karistus1Juuda patt on kirjutatud raudsulega, uurendatud teemanditeravikuga nende südamelauasse ja nende altarisarvede peale.
2Nõnda nagu nad mäletavad oma lapsi, mäletavad nad oma altareid ja viljakustulpi haljaste puude juures, kõrgetel küngastel.
3Sinu varanduse, kõik su tagavarad, su ohvrikünkad mägedel ja väljal annan ma riisutavaiks patu pärast kogu su maal.
4Sa pead oma käe lahti laskma oma pärisosa küljest, mille ma sulle andsin, ja ma panen sind teenima su vaenlasi maal, mida sa ei tunne; sest te olete süüdanud mu vihatule, mis jääb igavesti põlema.
5Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast.
6Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.
7Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand.
8Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.
9Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?
10Mina, Issand, uurin südant, katsun läbi neerud, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda.
11Nagu põldpüü, kes haub, mida ta ei ole munenud, on see, kes kogub ülekohtuselt rikkust; pooles eas peab ta selle jätma ja rumalana lõpetab ta oma elu.
12Aujärg, kõrge algusest peale, on meie pühamu paik.
13Issand, Iisraeli lootus! Kõik, kes sinu hülgavad, jäävad häbisse. Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud maha elava vee allika, Issanda.
Jeremija palub Jumalalt abi14Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi, sest sina oled mu kiitus.
15Vaata, nad ütlevad mulle: „Kus on Issanda sõna? Mingu see ometi täide!”
16Ma ei ole põiganud järgnemast sulle, karjasele, ega ole soovinud õnnetusepäeva. Sa tead, et mis mu huultelt on välja tulnud, see on sinu palge ees.
17Ära ole mulle hirmutuseks, sina, mu varjupaik kurjal ajal!
18Jäägu häbisse mu jälitajad, aga mind ära lase jääda häbisse; tundku nad hirmu, aga mind ära lase hirmu tunda; too nende peale õnnetusepäev ja purusta nad kahekordselt!
Tänane tekst algab Jumala tõdemusega oma rahva patu kõikerikkuvast mõjust ja selle karistusest tulevaste põlvedeni välja. Aga sealt edasi näitab Jumal, et võtmeküsimuseks pole mitte teod, vaid see, kelle peale inimene oma lootuse paneb. Täpsemalt, kas inimese elu toetub Jumalale või mitte. Tähendab ju õnnistus kõike head, mis tuleb Jumalalt, needus aga seevastu õnnetust, mis tuleneb jumalatusest.
Kõikide inimeste elus on nii häid kui halbu päevi. Salmidest 5-8 näeme aga selgelt suurt kontrasti nende vahel, kes usaldavad inimesi, ning nende vahel, kes usaldavad Jumalat. Jumalat usaldav inimene saab ka rasketel aegadel Jumala ligi olles uut elujõudud ja julgust. Selliseks usalduseks julgustavad ka meid tänase teksti mitmed salmid.
Sama põhimõte on taustaks olnud ka mitmete Uue Testamendi tekstile - vt Mt 16:23; Rm 8:5-11; 1Kr 1:31 - see on tsitaat Jr 9:23; Gl 5:19-24. Millele või kellele julgeme tegelikult rajada oma lootuse? Jeremija parafraseerib Psalm 1:1-3, sest ta mõistab, et vaid Jumal suudab meid hoida vaimselt tervetena ning tuua meie ellu tõelise turvalisuse. Alternatiiviks oleks usaldada meie endi inimlikke ressursse, kuid need pole usuelu, ning isegi mitte selle maailma katsumuste jaoks kunagi piisavad.
Jeremija kuulajate jaoks oli usaldus ja alliansi sõlmimine Egiptusega Paabeli vastu loogiline, ning isegi kaval poliitiline manööver. Egiptus, kes polnud sugugi Iisraeli parim sõber, tundus neile mõjuvõimsa naabrina parema valikuna, kui palju despootlikum ning õelam vaenlane Mesopotaamiast. Aga see lootus ei olnud õigel alusel ning seepärast ei täitnud allianss oma eesmärki - hoopis pagendamine, karistus, leinamine, ning meeleparandus oli nende valiku tegelik tulemus.
Selline õnnistuse ja needuse dilemma tuleneb Jumala lepingust oma rahvaga (5Ms 28). Jumala lepingus inimesega tuleb esile üleloomulik paradoks: püüe leida mõnusat äraolemist või rajada oma elu inimlikele võimetele ning arusaamisele, viib lõpuks välja needuseni, hukatuseni (s 6, 11 ja 13). Toetumine Jumalale ja sõnakuulelik elu võib küll kaasa tuua oma huvidest loobumise või kontrolli äraandmise, kuid osutub viimselt siiski õnnistavaks eluteeks (vt ka Mt 10:39).
Jumal “katsub läbi” meie südame ja neerud – Ta näeb, millest on juhitud meie mõtted ja tunded. Ta ei tee seda soovist hukka mõista, vaid et näeksime enda tegelikku olukorda ning võtaksime vastu Tema abi. Sest Ta igatseb ja on valmis muutma meie südant, kui selle Tema kätte usaldame. Ainult Tema saabki tuua meile tõelise rahulduse, anda lootuse ning näidata teed läbi katsumuste siin elus. Selleks on Ta juba teinud kõik: Jeesuse ristisurm ja ülestõusmise vägi, ning Kristuse taastulemise ootus, on iga uskliku usu ja lootuse kindel alus.
Oma valu Jumala ette tuues
Kust pärineb kaeblemine? Selle juured on meie südame kõige sügavmas pinnases, alates hetkest, mil meie maailm sai kõige kõvemini kõigutatud. See valatakse välja valus, mida tunneme ebaõigluse ning haavamise olukordades, leinas ja kurbuses. Kaeblemine võib olla väga kirglik.
Kas on kohane tuua sellised tunded Jumala ette? Meie eneseteadlikkus, teadvus ja südametunnistus, tunded ning see, mida võiks nimetada “sisemiseks maastikuks”, lähtub olemusest, mis on tehtud Jumala näo järele. Tema on kogenud kõiki neid tundeid, mis on tuttavad Tema poolt loodud inimesele.
Salmides 14-18 näeme veel üht Jeremija nn “kaebelaulu” (vt ka Jr 11:18-23; Jr 12:1-6; Jr 15:10-21;Jr 18:18-23; Jr 20:7-18). Need kõik pakuvad sissevaate prohveti südames toimuvatele võitlustele.
Aga kui head oleme ise oma negatiivsete tunnete ja haavade Jumala ette toomises?
Vähesed kristlased teavad kuidas kaevelda. Ometi valab Jeremija Jumala ette välja oma tunded teades, et Jumal on piisavalt suur tähele panema temakaebust, ning piisavalt turvaline et usalduses Talle läheneda - Ta ei tõuka ära. Kui tihti kogeme, et ei suuda oma tundeid, viha, valu ja ärapõlgamist Jumala ette tuua, Talle neid välja ütelda - sest need ei tundu “kristlikena”?
Kas Jumal on lliig väike, või liiga kõvasüdameline, et mitte tähele panna meie hüüdmist? Kuidas on üldse võimalik sellisel viisil arvata? Jumala kirglikkus ning kaastunne on kaugelt suuremad kui iial suudaksime mõista. Ta on kogenud sellist kurvastust ja leina, millest meil aimugi pole, mida me kujutleda ei suudaks. Ja Ta on nutnud ning kaevelnud oma rahva pärast.
Jumal jagab meie kaeblemist. Kui meid liigutab mingi olukord, siis Teda liigutab see rohkem. Kui tunneme armastust kellegi vastu kes on valus, siis Tema armastab neid veel palju enam. Kui meie kurvastame mingi olukorra pärast, kurvastab Tema rohkem.
Vaata neid kirjakohti:
1Ms 6:6
• 2Ms 3:7
• 1Sm 8:7–9
• Js 63:9-10
• Mt 23:37
• Mt 26:38-39
• Jh 11:35
Need kõik näitavad - ka Jumal nutab ja kaebleb.
Selle kommentaari autor: APÜ