Ülemaailmse misjoni mandaat ei saanud alguse Jeesuse antud suure misjonikäsuga – sajandeid enne Kristuse tulemist maailma, kuulutas Jumal juba oma kavatsusest õnnistada kõiki rahvaid Aabrahami soo, Iisraeli rahva  läbi (1Mo 12:3 “Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!”).

Aabrahami kutsumine järgneb varsti peale Paabeli torni lugu, mis kujutab maailma rahvaid kandmas Jumala kohtumõistmise karistust, laialipillutatult ja omavahelise mõistmiseta ning üksteist umbusaldades – maailm, mida ka meie täna liigagi hästi tunneme.  Kuid kohtumõistmine pole Jumala viimane sõna ning läbi Aabrahami tõotab Ta õnnistada lõpuks kõiki rahvaid, mis peab kahtlemata tähendama ka rahvaste kooselamist rahus, Jumala valitsuse all. Seda tõotust korratakse ka Uues Testamendis (Ef 1:10 “et Kristuse läbi ühtsuseks kokku võtta kõik, mis on taevas ja mis on maa peal”).

See psalm on palve, et Aabrahamile antud tõotus täidetaks, et nähes Jumala õnnistust Iisraeli rahva peal, võiksid teised rahvad seda tähele panna ja kogeda Jumala valitsuse õnnistusi ka endi jaoks. Psalmi avasõnad meenutavad õnnistuspalvet, millega leviitidel oli kästud õnnistada Iisraeli (4Mo 6:22-27 “Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile nõnda: Issand õnnistagu sind ja hoidku sind!  Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!”). Seda, mida Aaron palub Iisraeli rahva jaoks, palub Iisraeli rahvas teiste rahvaste jaoks. Seda tähendab olla “kuningate ja preestrite kuningriik, püha rahvas” (2Mo 19:6) ning see kehtib täpselt samamoodi ka kogudusele (1Pt 2:5 “Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.”).

Kogudusena oleme kutsutud palvetama rahvaste ja riikide tervenemise eest ja võime selleks väga sobilikult kasutada selle kuningliku psalmi sõnu. Sest mis lõppude lõpuks on ‘õnnistus’? Mina kuulun kogudusse, mis praktiseerib laste õnnistamist. Kui ma võtan väikese lapse oma kätele, siis on mul kauaaegseks tavaks välja kujunenud öelda: “(Nimi), juhtigu ja kaitsku Jumal sind. Õppigu sa tundma Tema armastust nii sügavalt, et annad Talle oma elu.” Kas keegi võiks oma lapsele enamat soovida? Ja kas ei võiks me samamoodi paluda tervete rahvaste eest?