Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 24:1-10
Nägemus kahest viigimarjakorvist1Issand näitas mulle, ja vaata, Issanda templi ette oli pandud kaks korvi viigimarju, pärast seda kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli Jeruusalemmast vangi viinud Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja, ja Juuda vürstid, samuti sepad ja ehitustöölised, ja oli viinud need Paabelisse.
2Ühes korvis olid väga head viigimarjad, varajaste viigimarjade sarnased, ja teises korvis olid väga halvad viigimarjad, nii halvad, et need ei kõlvanud süüa.
3Ja Issand küsis minult: „Mida sa näed, Jeremija?” Mina vastasin: „Viigimarju. Head viigimarjad on väga head, aga halvad on väga halvad, nii halvad, et need ei kõlba süüa.”
4Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
5„Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Otsekui neid häid viigimarju, nõnda hindan ma hästi Juuda vange, keda ma siit paigast olen läkitanud Kaldeasse.
6Ma heidan silma nende peale heas mõttes ja toon nad tagasi sellele maale. Ma ehitan neid ega kisu maha, ja ma istutan neid ega kitku välja.
7Ja ma annan neile südame mõistmiseks, et mina olen Issand. Siis on nemad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, sest nad pöörduvad minu poole kõigest südamest.
8Aga otsekui halbade viigimarjadega, mis on nii halvad, et need ei kõlba süüa, tõesti, nõnda ütleb Issand, nõnda talitan ma Juuda kuninga Sidkijaga ja tema vürstidega ja Jeruusalemma jäägiga, kes on alles jäänud siia maale või kes elavad Egiptusemaal.
9Ja ma sean nad hirmutuseks ja õnnetuseks kõigile kuningriikidele maa peal, teotuseks ja kõnekäänuks, pilkesõnaks ja needuseks kõigis paigus, kuhu ma nad tõukan.
10Ja ma läkitan nende sekka mõõga, nälja ja katku, kuni nad on hävitatud maalt, mille ma olen andnud neile ja nende vanemaile.”
Viigimari on Piiblis Iisraeli võrdpilt. Näiteks ütleb Hoosea, et rahva esiisad olid nagu viigipuu varased viljad (Ho 9:10), prohvet Miika aga kirjeldab rahva kurjust: “ühtegi kobarat ei ole süüa, ühtegi varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab. Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas…” (Mi 7:1-2)
Korvid viigimarjadega jutustavad ilmekalt sellest, kuidas nende viigimarjadega ümber on käidud. Maitsvate viljade eest on keegi hoolitsenud, need õigel ajal korjanud ning hoidnud jahedas. Teised viigimarjad on aga mädased, neid on “karistatud” sellega, et keegi pole neist hoolinud.
Ent võrdumi mõte jääb seni arusaamatuks, kuni ei ole teada loo tagapõhi. Silmas on peetud Jeruusalemma vallutamist ja rahva küüditamist, kusjuures 2Kn 25 annab kuningas Sidkijale miinusmärgi: ta kuulub nende kuningate kategooriasse, kes “tegid Jumala silmis kurja”.
Tähelepanu peaks pöörama 2Kn 25:20 – siin selgitatakse, milles seisneb Jumala karistus nendele, kes kurja teevad. Jumala karistusmeetod on olnud läbi aegade põhiliselt sama: Jumal lihtsalt “heidab inimese ära oma palge eest”, Jumal jätab inimese omapead oma kurjusesse. Inimene saab lõpuks seda, mida ta on taotlenud: olla Jumalale võõras; ning Jumal ei ole vägivaldne, Ta ei sunni end inimesele peale. Jumala “kättemaks” pole midagi muud kui Jumala respekt inimese valikuotsuse suhtes. Nii juhtuski kuningas Sidkijaga ning tema poolehoidjatega, millest prohvet siin kõneleb. Vallutajad hävitasid kuninga ja tema soo. Paabelisse küüditatuid aga Jumal hoidis – kuigi võõral maal, olid nad eemale viidud järgnevate tapatalgute eest.
Kui Jeremija oleks kuulutanud vaid kahest viigimarjakorvist ning rahvalt küsinud, millist osa rahvast kirjeldavad söömiskõlbmatud viigimarjad, oleks enamik nimetanud vangi viidud rahva osa. Nemad olid tõotatud maalt ära viidud, kaotanud oma omandi ning pidid oma elu uuesti alustama võõrsil. Ometi sai pagendus neile hoopis õnnistuseks.
Jeesus kirjeldas Iisraeli viljatu viigipuuna. Kolm aastat oli aednik teinud kõik, et puu hakkaks vilja kandma. Ta palus isandat, et too lubaks proovida veel ühe aasta ja kui puu ka siis vilja ei kanna, siis tuleb see maha raiuda. Kolm aastat oli Jeesus teeninud rahva keskel ning oodanud, et tõotuse rahva liikmed võtavad Messia vastu. Et nad hakkavad vilja kandma. Ja Issand andis neile veelgi armuaega.
Vaid mõni päev enne oma surma needis Jeesus viljatu viigipuu (Mt 21:19). Kuivanud puu kirjeldas karistust, mis pidi osaks saama oma Messia hüljanud rahvale.
Kas inimesest enesest sõltub see, milline on tema lõplik saatus? Sageli, kui maad ja rahvast tabavad hädad, pole väliselt vahet hea või õela inimese käekäigul. Kuid siiski, inimene otsustab oma vahekorra Jumalaga sel viisil, et ta kas otsib kogu oma elu Jumala lähedust ja taotleb headust või lööb käega ning jääb Jumala armust ilma.
Selle kommentaari autor: APÜ