Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 15:1-10
Tähendamissõnad kadunud lambast ja kadunud rahast1Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama.
2Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!”
3Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna:
4„Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?
5Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele
6ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!”
7Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.
8Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab?
9Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!”
10Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”
Kolm kuulsat mõistujuttu, mis sisalduvad Luuka 15 peatükis - lammastest, müntidest ja poegadest - on vastus variseride ja kirjatundjate rünnakule Jeesuse suhtes. Jeesus võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega (s 2). Kuigi Jeesuse teoloogia oli variseride omaga väga sarnane, siis nende käitumine, kui asi puudutas patuseid, oli väga erinev. Variserid eraldasid end patustest ja uhkustasid puhtuse ja pühadusega, kusjuures õpetaja kaugelt põhjast ei näinud hoolivat käte pesemisest ega sääskedest veinis, rääkimata patuste seltskonnast, kellega ta lävis.
Etteheite põhisisu oli see, et Jeesus näis lausa nautivat patuste seltskonda. Nad mõistsid, et see patustega läbikäimine pole juhuslik asi, vaid on järjekindel tava. Jeesus mitte ainult ei talu neid, vaid tervitab neid ja naudib nende seltskonda, ja patused ka tema oma. Taas ilmneb jumalariigi paradoksaalsus. Jumalariik on ju raudselt puhas, terviklik ja püha. Kuidas sobib sellega kokku patusus? Variserid nägid endal kohustust Jumalat kaitsta, kuid Jeesus kuulutada teda. Jumal ei vaja kaitset - ta hoolitseb ise enda eest - kuid tema suurust on vaja tutvustada mitte ainult õigetele, vaid ka patustele, katkistele ja kadunutele. Maailmas, kus õige oli jumalariigis sees ja patused piilusid sisse, pööras Jeesus asja ümber nii, et patused olid keskmes ja religioossed juhid otsivad sissepääsu.
Selle kommentaari autor: John Andrews