Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 18:1-8
Tähendamissõna lesest ja kohtunikust1Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida:
2„Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi.
3Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: „Kaitse mu õigust mu vastase vastu!”
4Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: „Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi,
5ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.””
6Aga Issand ütles: „Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb!
7Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates?
8Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”
Tavaliselt rääkis Jeesus tähendamissõnu, mis olid veidi riskantsed ning mille tegelased polnud alati täiuslikud eeskujud. Seekord kasutab ta illustratsiooniks korrumpeerunud kohtunikku, kellelt vaene lesknaine tuleb õigust otsima, arvatavasti majandusliku kahju hüvitamiseks. Ilmselt kohtunik viivitas õigluse jaluleseadmisega - lootes altkäemaksu, aga naine oli selleks liiga vaene. Nii kasutab ta ainukest ressurssi, mis tal on muutes end nii tülikaks kui võimallik. Kohtunikul ei jää naisest pääsemiseks muud üle kui tema palvele vastu tulla.
Jeesus kasutab siin üldtuntud juutide retoorilist võtet argumenteerides väiksemalt suurema poole.
Kui isegi korrumpeerunud kohtunik annab viimaks vaesele naisele õiguse, kui palju enam tahab Jumal, meie taevane Isa, tuua õigust oma valituile, neile, kelle peale Ta on välja valanud oma armastuse (s 7). Loo tuum pole selles, et Jumal on nagu see halb kohtunik, vaid et Jumal on täiesti teistsugune kui too kohtunik.
Kuigi meile võib tunduda, et Jumal viivitab, siis Jumala puhul ei ole vaja peale käia. Meie palved ei sega ega ärrita Jumalat, ega pane Teda soovima meid vaigistada. Otse vastupidi - Jumal igatseb meie palveid ning soovib, et me päeval ja ööl tuleksime tema ette rohkete palvetega. NIng Ta vastab kiiresti (s 8), ilma viivitamata, sellepärast, et Ta armastab õiglust nagu see, kes armastab enda omi.
Loo tõeline teema ei ole mitte küsimus, kas Jumal vastab palvetele (jah, vastab küll). Järjekindel palve Inimese Poja kunungriigi saabumiseks saab igal juhul vastatud - ja nii kiirelt kui võimalik. Tõeline küsimuse on selles, kas on neid, kes nii kirglikult a järelejätmatult palvetaksid selle pärast.
Ka Jeesus küsib endamisi, kas selliseid inimesi on üldse olemas (s 8). Kas on?
Selle kommentaari autor: Nigel Wright