Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 10:14-21
Iisrael ja Jumala õigus14Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?
15Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.”
16Siiski mitte kõik ei ole saanud kuulekaks evangeeliumile. Sest Jesaja ütleb: „Issand, kes on uskunud meie kuulutust?”
17Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.
18Kuid ma küsin: Kas nad ei ole siis kuulnud? Muidugi on, sest: „Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad.”
19Kuid ma küsin: Kas Iisrael ei ole aru saanud? Mooses ise ütleb esimesena: „Ma teen teid kiivaks nende peale, kes ei ole rahvas, ja teen teid vihaseks mõistmatu rahva peale.”
20Jesaja aga ütleb julgemalt: „Minu leidsid need, kes mind ei otsinud, ma sain avalikuks neile, kes minu järgi ei küsinud.”
21Aga Iisraeli kohta ta ütleb: „Kogu päeva olen ma sirutanud oma käsi sõnakuulmatu ja vasturääkiva rahva poole.”
Et Jumal on ainuke elu allikas, saab Ta jagada oma sõprust vaid oma õiglastel tingimustel; teistsugune toimimine tähendaks, et Ta peaks end salgama ning see tähendaks elu salgamist. Pauluse jaoks on need tingimused esitletud Jumala valikuga ilmutada oma sügavalt armulist olemust. Paganad said kogeda sõprust Jumalaga lihtsalt sellepärast, et nad olid valmis usaldama Tema halastust ja armu, mis täiuslikult ja viimselt ilmus Kristuses. Iisrael, hoolimata oma suurest innukusest Jumala suhtes, aga ei saanud.
Asi ei ole tegude õigsuses. Käsuseadus oli iseenesest hea, vaimne ja püha, nii nagu olid ka selle nõuded (Rm 7:12-14). Iisraeli läbikukkumise põhjustas vanast kinnihoidmine siis, kui oli juba tulnud uus ja see, mida Jumal algusest peale oli kavatsenud. Kõik, millele käsuseadus algusest peale oli viidanud - elu, lähedus, selgus - täitus Kristuses (Rm 10:5-8).
Enamgi veel - Jumala kauaaegne ootus, et Temasse usutaks, polnud kunagi sõltuv hetke tingimustest - kõik, kes uskusid ja usaldasid, said päästetud (Js 28:16). Ta on seesama heldelt halastav Jumal igaühele, juudile ja ka paganale, kes vaid Tema nime appi hüüab, nime mille kehastus on Jeesus (Rm 10:11-13). Iisraeli probleem polnud ka see, et neile poleks öeldud. Evangeeliumi kuulutus oli olnud sama ilmne kui taevalaotus nende pea kohal (Ps 19:1,4).
Jumal läks isegi nii kaugele Iisraeli tähelepanu saamiseks, et provotseeris neid läbi “nende, kes pole rahvad” ning kellel puudus “arusaamine” (Rm 10:19); siit tuleneb ka juutide kadedus paganarahvaste massiliste pöördumiste suhtes (nt Ap 13:44-45).
Iisraeli tragöödia seisnes sihitus innukuses ning kangekaelsuses. Nende jätkuv püüdlemine õigsuse saavutamiseks käsuseaduse kuulekuse läbi, tähendas tegelikult Jumala poolt pakutavale sõprusele oma tingimuste peale surumist. Ka meie võime kergesti langeda Jumala otsimises selleni, et püüame oma headusega Talle muljet avaldada. See aga ei toimi, sest on rajatud uskmatusele. See, mida Jumal soovib, ja on alati soovinud, on meie usaldus et Tema loomuses on halastada kõikidele, kes Teda appi hüüavad.
Selle kommentaari autor: Rick Watts