Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 11:1-12
Jumal ei hülga Iisraeli1Ma küsin siis: Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud? Mitte
sugugi! Minagi olen ju Iisraeli mees, Aabrahami soost,
Benjamini suguharust.
2Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda ta on ette
ära tundnud. Kas te siis ei tea, mida Pühakiri ütleb Eelija loos,
kuidas ta kaebab Jumala ees Iisraeli peale:
3„Issand, nad on tapnud sinu prohvetid ja maha kiskunud sinu
altarid. Mina üksi olen järele jäänud, ja nad püüavad ka minu
hinge.”
4Kuid mida ütleb talle Jumala vastus? „Ma olen enesele alles
jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali
ees.”
5Nõnda siis on ka nüüdsel ajal jääk alles jäänud armuvaliku
järgi.
6Kui aga armust, siis mitte tegudest, sest muidu ei
oleks arm enam arm. [Kui aga tegudest, siis mitte armust, sest muidu ei
oleks tegu enam tegu.]
7Kuidas siis nüüd? Mida Iisrael taotleb, seda ta ei ole
saavutanud, ent äravalitud on selle saavutanud, aga ülejäänud on
paadunud.
8Nõnda nagu on kirjutatud:
„Jumal on andnud neile tuimuse vaimu,
silmad, mis ei näe,
ja kõrvad, mis ei kuule kuni tänapäevani.”
9[m]Ja Taavet ütleb:
„Nende söögilaud saagu neile silmuseks ja püüniseks
ja võrgutuseks ja kättemaksuks!
10Nende silmad mingu pimedaks, et nad ei näeks,
ja kõverda nende selg jäädavalt!”
11Ma küsin siis: Kas nad on komistanud, et nad kukuksid? Mitte
sugugi! Vaid nende väärsammu tõttu on paganatele
osaks saanud pääste, et teha Iisraeli lapsi kiivaks.
12Kui aga juba nende väärsamm on rikkus maailmale ning
nende kaotus rikkus paganatele, kui palju enam siis nende täisarv!
<p class="p1"><span class="s1">Nüüd on muutunud pakiliseks järgmine küsimus: kas Jumal on hüljanud oma rahva? Muidugi mitte! Alati on olemas olnud jääk - sest mitte kõik, kes kannavad Iisraeli nime, ei ole tegelikult Jumala rahvas (Rm 9:6) - ja see jääk on suurem kui oskas arvata Eelija, kes põgenes Iisraeli mõrtsukast kuninganna eest, või Rooma kristlased, kes ilmselt kannatasid üsna sarnase vaenamise käes oma juutidest vastaste poolt.</span></p><p class="p1"><span class="s1">Ja tõesti, ka Paulus ise, endine koguduse vaenlane, on nüüd Jumala armuteo läbi saanud osaks sellest jäägist. Kindlalt oli ja on pääste alati Jumala halastava armu tegu, ning sellisena ei saa käsuseaduse innukas täitmine selle saamist kuidagi mõjutada. Kui keegi seda hästi mõistis, siis oli see Paulus, endine pühendunud variser.</span></p><p class="p1"><span class="s1">Aga mis saab ülejäänud Iisraelist? Paulus tuletab oma lugejaile meelde neid (ka Jumala rahva hulgas), kes kummardavad ebajumalaid: neil on silmad, aga nad ei näe (Ps 115:2-8), ning Jumal mõistab nende üle kohut andes neile, mida nad ise on valinud - uimase vaimu (Js 29:10, 13). Kui Jumala Sõna, koda või rahvuslik identiteet muutuvad ebajumalateks, saavad meist kiiresti õigete vaenlased. Ka Taaveti, Iisraeli enda suure kuninga ja Messia austatud eelkäija sõnad pöörduvad nende vastu: “„Nende söögilaud saagu neile silmuseks ja püüniseks..” (s 9) (Ps 69:23). See on traagiline ja kainestav meeldetuletus - kui kaugele isegi Jumala enda rahvas võib eksida.</span></p><p class="p1"><span class="s1">Paljud meie seast saavad seda kinnitada. Tahtes järgida oma taevast Isa, püüame olla head. Me muutme innukaks õigsuse järele. See nõuab pingutust ning enesesalgamist, ja me hakkame tundma, et väärime oma pingutuse eest tunnustamist. Nii saab alguse asja inetu pool. Headus ise muutub ebajumalaks, mille altarile ohverdatakse patused. Kuhugi kaob täiesti ära halastus. Seepärast on meil tarvis otsekui uuesti silmad lahti teha ning näha Jeesust värske pilguga, eriti aga sellena, kes võtab vastu ning tervendab religioossete inimeste poolt põlatud patuseid.</span></p><p>
Selle kommentaari autor: Rikk Watts