Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:28-40
Jeesus kõneleb tõelisest leivast28Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?”
29Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.”
30Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?
31Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.”
32Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast.
33Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.”
34Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”
35Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.
36Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.
37Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.
38Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.
39Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval.
40See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.”
Vaimse reaalsuse tajumine nõuab avatud südant ning meelt mis suudab sügavamale tungida pealispinnast. Rahvahulgad (kes olid ikka veel hämmingus sellest, kuidas Jeesus oli saanud järve teisele kaldale) vaatab Jeesust sekulaarsete silmadega. Ligi tõmmatud selle läbi, et Jeesus neid toitis, soovivad nad Temalt juba palju rohkem - ja nende endi tingimustel. Kuigi nende katse Jeesus kningaks teha ebaõnnestus, näevad nad Temas endiselt juhti kes sobib nende maailma - ja tulevikuvaatega.
Kui Jeesus räägib “roast, mis püsib igaveseks eluks” (s 27) arvab rahvas, et see on produkt, mille saab välja teenida. Kui Jeesus selgitab, et “töö” mida tuleb teha seisneb tegelikult uskumises Jumala andi, Tema Pojas - siis nõuavad nad tõendeid. Nad tunnevad Pühakirja hästi ja tundub et austavad sedavõrd Moosest kes toitis ja ning juhtis rahvast kõrbes, et Jeesus jääb nende silmis Moosesest väiksemaks. Ja kui nad siis kuulevad seda suurt sõna: “Mina olen eluleib” (s 35), pöördub nende mõte ikkagi tagasi leiva juurde, mida süüa. Nad ei suuda mõtelda mannast või Mooseset ja leivast kõrgemal tasandil.
Väga tugevaks kontrastiks sellele on Jeesuse väide, et Tema on Eluleib, Isa juurest igavese elu tooja. Isalt, kelle läbi Ta on tõotanud hoida kõik usklikud enda lähedal kogu nende eluaja ja ka üle selle. Jeesus selgitab kannatlikult, et mitte Mooses ei andnud rahvale kõrbes leiba, vaid see oli Jumal - seesama Jumal, kes nüüd, igal sammul, toimib läbi Jeesuse. Selle tõe mõistmine eeldab aga täiesti teistsugust maailmavaadet - Harry Blamires on seda nimetanud “kristlikuks meeleks”. Ta hoiatab: “kristlikult mõtlemine on midagi hoopis erinevat sellest, kui mõeldakse kristlikest asjadest sekulaarselt.” Tema jaoks on esimeseks kristliku meele tunnuseks igavikulise perspektiivi kujundamine….ja see näeb kogu loodu korda sõltuvana üleloomulikust korrast ning aega igaviku osana.
Selle asemel et ignoreerida sellest maailmast kõrgemal olevat reaalsust, on kristlastel võimalik näha elu tervikuna, mis on hoitud Jumala kätel.
Selle kommentaari autor: Michael Quicke