Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 12:1-15
Jefta riid efraimlastega1Aga Efraimi mehed hüüti kokku ja nad läksid põhja poole ning ütlesid Jeftale: „Mispärast sa läksid sõdima ammonlaste vastu ega kutsunud meid, et oleksime tulnud koos sinuga? Me põletame tulega sinu koja su pealt!”
2Ja Jefta vastas neile: „Minul ja mu rahval oli suur riid ammonlastega; siis ma hüüdsin teid, aga te ei päästnud mind nende käest.
3Ja kui ma nägin, et päästjaid ei olnud, siis ma võtsin oma elu iseenese kätte ning läksin ammonlaste vastu ja Issand andis nad minu kätte. Miks tulete nüüd minu juurde ja sõdite minu vastu?”
4Ja Jefta kogus kokku kõik Gileadi mehed ning sõdis Efraimi vastu; ja Gileadi mehed lõid Efraimi, kes oli öelnud: „Te olete Efraimist ära jooksnud. Gilead on keset Efraimi ja keset Manasset.”
5Ja Gilead vallutas Jordani koolmed Efraimi poole; kui siis mõni Efraimi põgenik ütles: „Lase ma lähen üle!”, küsisid Gileadi mehed temalt: „Kas sa oled efraimlane?” Ja kui ta vastas: „Ei!”,
6ütlesid nad temale: „Ütle siis: Šibbolet!”; ütles ta aga: „Sibbolet”, sellepärast et ta ei osanud õigesti hääldada, võtsid nad ta kinni ja tapsid Jordani koolmete juures. Nõnda langes sel ajal Efraimist nelikümmend kaks tuhat.
7Ja Jefta mõistis Iisraelile kohut kuus aastat; siis gileadlane Jefta suri ja ta maeti oma linna Gileadis.
Kohtumõistjad Ibsan, Eelon ja Abdon8Ja pärast teda mõistis Iisraelile kohut Ibsan Petlemmast.
9Temal oli kolmkümmend poega; ta pani kolmkümmend tütart väljapoole mehele ja tõi oma poegadele kolmkümmend tütart väljastpoolt; ta mõistis Iisraelile kohut seitse aastat.
10Siis Ibsan suri ja ta maeti Petlemma.
11Ja pärast teda mõistis Iisraelile kohut Eelon, sebulonlane; tema mõistis Iisraelile kohut kümme aastat.
12Siis sebulonlane Eelon suri ja ta maeti Ajjalonisse Sebuloni maale.
13Ja pärast teda mõistis Iisraelile kohut Abdon, Hilleli poeg, piraatonlane.
14Temal oli nelikümmend poega ja kolmkümmend pojapoega, kes ratsutasid seitsmekümne eesli seljas; tema mõistis Iisraelile kohut kaheksa aastat.
15Siis piraatonlane Abdon, Hilleli poeg, suri ja ta maeti Piraatonisse, Efraimi maale amalekkide mäestikku.
Kui Iisraeli väljapoolt ähvardav oht oli maha surutud, puhkeb suguharude vahel taas vana vaen ( vt ka Km 8:1-4). Üsna selgelt on näha, et Efraimi mehed pidasid end Iisraeli loomulikeks juhtideks, ega soovinud kohtumõistja positsioonil tunnustada kedagi ühestki teisest suguharust.
Kõige vähem kõlbas nende meelest selleks Gileadist pärinev Jefta.
Jefta aga võttis efraimlaste suhtes samasuguse hoiaku, nagu tal oli olnud välisvaenlase - ammonlaste suhtes. Kõigepealt selgitab ta efraimlastele oma nõude õiguslikku alust, ning kui ta ei saa teiselt poolelt mingit vastust, lahendab asja ise.
Salm 7 võtab kokku juhtunu poliitilised tagajärjed: sisemine mäss suruti maha ning Jefta, kes kokkuvõtteks osutus kõige tugevamaks juhiks, mõistis kohut kogu Iisraelile kuus aastat.
Samas ei saa seda sõda kuidagi pühaks sõjaks pidada. Kusagil ei näe me, et oleks otsitud nõu või abi Jumalalt (vt Km 11:27, 29, 32), või et oleks mainitud, et võidud olid Jumala poolt toodud.
Pigem tõuseb siit esile suguharude vahelise vaenu kibe ja julm huumor, mis osutab kui sügav sisemine lõhenemine oli tekkinud Iisraeli suguharude vahele.
Peale Jefta surma, läks kohtumõistmine põhjapoolsete suguharude kätte, ning piiblitekst toob esile järgmiste kohtumõistjate lasterohkuse - mis on eriti teravas kontrastis Jefta olukorraga, kellele ei jäänud ühtegi järeltulijat. Siit võib aga aimata, et kohtumõistja positsioon kaldus järjest rohkem kuningavõimu taoliseks muutuma - kus võim hoitakse perekonnas ning antakse edasi isalt pojale.
Ometi ei olnud karimsaatiliste ja kogu rahvast ühendavate juhtide ajastu veel möödas.
Selle kommentaari autor: APÜ