Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 16:1-17
Simson Assas1Siis Simson läks Assasse, nägi seal ühte hooranaist ja läks selle juurde.
2Kui assalastele öeldi: „Simson on siia tulnud”, siis nad piirasid ja varitsesid teda kogu öö linna väravas. Aga nad olid kogu öö rahulikud, öeldes: „Kui hommik valgeneb, siis me tapame tema.”
3Ja Simson magas keskööni. Aga keskööl tõusis ta üles, haaras kinni linna värava tiibadest ja mõlemast piidast, tõmbas need välja ühes poomiga, tõstis enesele õlgadele ja viis need üles mäetippu, mis on Hebroni kohal.
Simson ja Deliila4Ja pärast seda armastas ta Soreki jõe ääres Deliila-nimelist naist.
5Siis vilistite vürstid tulid naise juurde ja ütlesid temale: „Meelita teda ja vaata, kus tal see suur jõud on ja kuidas me saaksime temast jagu ja teda kinni siduda, et teda alistada, siis anname igamees sulle tuhat ükssada hõbeseeklit!”
6Ja Deliila ütles Simsonile: „Räägi mulle, kus sul see suur jõud on ja millega tuleks sind siduda, et sind saaks alistada?”
7Simson vastas temale: „Kui mind seotakse seitsme toore loomakõõlusega, mis ei ole kuivanud, siis jään ma jõuetuks ja olen nagu iga muu inimene.”
8Siis vilistite vürstid tõid naisele seitse toorest loomakõõlust, mis ei olnud kuivanud, ja ta sidus teda nendega.
9Ja naise juures kambris istus varitseja. Kui naine ütles Simsonile: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!”, siis ta rebis loomakõõlused katki, otsekui rebeneks takulõng, kui see nuusutab tuld; ja tema jõudu ei saadud teada.
10Ja Deliila ütles Simsonile: „Vaata, sa oled mind narrinud ja rääkinud mulle valet. Räägi nüüd ometi mulle, millega saab sind siduda!”
11Ta ütles siis temale: „Kui mind seotakse uute köitega, millega ei ole tööd tehtud, siis jään ma jõuetuks ja olen nagu muud inimesed.”
12Siis Deliila võttis uued köied ja sidus teda nendega ning ütles temale: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Ja kambris istus varitseja; aga Simson kiskus köied oma käsivartelt katki nagu niidid.
13Ja Deliila ütles Simsonile: „Senini oled sa mind narrinud ja mulle valet rääkinud; avalda mulle, millega saab sind siduda!” Ja ta vastas temale: „Kui sa kood mu peast seitse juuksekiharat lõimedesse.”
14Siis ta lõi need lõksutiga kinni ja ütles temale: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Kui Simson ärkas unest, siis kiskus ta välja soa ühes koe ja lõimedega.
15Ja Deliila ütles temale: „Kuidas sa võid öelda: Ma armastan sind, kui su süda ei ole minu juures? Juba kolm korda oled sa mind narrinud ega ole mulle avaldanud, kus su suur jõud on.”
16Ja sündis, kui ta iga päev teda oma kõnedega kitsikusse ajas ja temale peale käis, et ta hing tüdines surmani
17ja ta avas temale kogu oma südame ning ütles: „Habemenuga ei ole saanud mu pea ligi, sest ma olen emaihust alates eraldatud Jumalale. Kui mind pöetakse, siis mu jõud lahkub minust ja ma muutun jõuetuks ning olen nagu kõik muud inimesed.”
Paar peatükki tagasi tõmbasime paralleele Jeesuse ja Simsoni vahel. Tänane peatükk, aga räägib kõigest sellest, milles nad erinevad. Meenuta Jumala armu Simsoni vastu, kui Jumal võimaldas tal läbi murda Gaza linnaelanike kordonist. Vabanedes omaenda poolt tekitatud lõksust, erineb Simson Jeesuset väga, kuid sarnaneb samas meile.
Pane tähele ka tema korduvat komistamise põhjust: naised. Tasakaalutu oma emotsionaalsuses, armub Simson taas kord. Järgmine “mesine” lõks mängib Simsoni enda rumaluse peale. Ja siis on ta lõplikult käes. Pane tähele - see on aeglane langemine. Ta annab lõpuks järele lakkamatule näägutamisele (s 16). Harva on kristlase sedavõrd suuremahuline moraalne kukkumine nii äkiline kui siin tundub. Tavaliselt eelneb suurele kukkumisele terve teekond väikesi valikuid ja otsuseid, väikesi väravaid, millest läbi minnes inimese moraalne vastupanu nõrgeneb järjest, jättes õige tee aina kaugemale silmapiirile ning lõpuks kaob seegi nägemisalalt.
Kõrvalehüpe, hülgamine, lukkude vahetamine. Selliste otsusteni jõutakse vähehaaval. Simsonil läheb kõik palju kiiremini - kiilakaks, pimedaks, aheldatuks ning armetuks. Pane tähele põhjust: tõotus, mida Issand oli juba enne tema sündi käskinud pidada, sai murtud, ning Jumal oli ta maha jätnud (s 20). Siit leiame traagilise ja varjul oleva tulemuse, mis algab jätkuva eemaldumisega Jumala teelt: Simson ei teadnud, et Jumal oli tema juurest lahkunud. Patt oli ta muutnud sedavõrd tundetuks, et ta ei tajunud enam Püha Vaimu puudumist.
Viimaks - pane tähele et Jumal on tema juurest lahkunud, kuid mitte teda unustanud. Vilistide seatud lõks toimis, aga lühiajaliselt - mitte pikas persektiivis. Jumala armul on palju pikem toimimisulatus. Tema eesmärgid oma rahva jaoks ei ole veel kaugeltki täidetud - ja tõeline Päästja peab alles sündima. Salm 22 jätab väikese, aga siiski lootusekiire. Simson on veel elus, ning Jumal ei ole temaga lõpetanud.
Selle kommentaari autor: Dominic Smart