Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 32:1-15
Jeremija ostab Anatoti põllu1Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt Juuda kuninga Sidkija kümnendal aastal; see oli Nebukadnetsari kaheksateistkümnes aasta.
2Paabeli kuninga sõjavägi piiras siis Jeruusalemma ja prohvet Jeremijat peeti kinni vahtkonnaõues, mis oli Juuda kuningakoja juures,
3kuhu Juuda kuningas Sidkija oli ta kinni pannud, öeldes: „Mispärast sa kuulutad ja ütled: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja ta vallutab selle!?
4Ja Juuda kuningas Sidkija ei pääse kaldealaste käest, vaid antakse kindlasti Paabeli kuninga kätte ja ta peab temaga rääkima suust suhu ja nägema teda silmast silma.
5Sidkija viiakse tema poolt Paabelisse ja ta jääb sinna, kuni ma võtan tema oma hoolde, ütleb Issand; kui te sõdite kaldealaste vastu, ei ole teil õnne.”
6Ja Jeremija ütles: „Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
7Vaata, Hanameel, su lelle Sallumi poeg, tuleb sinu juurde ja ütleb: Osta enesele minu Anatotis olev põld, sest sul on selle ostuks lunaõigus!”
8Ja Hanameel, mu lellepoeg, tuli Issanda sõna kohaselt mu juurde vahtkonnaõue ja ütles mulle: „Osta ometi mu põld, mis on Anatotis Benjamini maal, sest sinul on pärimis- ja lunaõigus; osta see enesele!” Siis ma mõistsin, et see oli Issanda sõna.
9Ja ma ostsin Hanameelilt, oma lellepojalt, Anatotis oleva põllu ning vaagisin temale seitseteist hõbeseeklit hõbedat,
10kirjutasin üriku ja pitseerisin selle, võtsin siis tunnistajad ja vaagisin hõbeda vaekaussidega.
11Siis ma võtsin käsu ja seaduste kohaselt pitseeritud ostukirja ja lahtise kirja
12ning andsin ostukirja Baarukile, Mahseja poja Neerija pojale, oma lellepoja Hanameeli ja tunnistajate nähes, kes olid ostukirjale alla kirjutanud, kõigi juutide nähes, kes istusid vahtkonnaõues.
13Ja ma käskisin Baarukit nende nähes, öeldes:
14„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Võta need kirjad, see pitseeritud ostukiri ja see lahtine kiri, ja pane saviastjaisse, et need säiliksid kaua aega!
15Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Kord ostetakse siin maal jälle kodasid, põlde ja viinamägesid.”
Me kõik teame, et mõnikord heidetakse tõeütlejad kõrvale, tembeldades nad küünikuteks. Ometi on tänases piibliteksis olev Jeremija prohveteering täis hoopis erilaadset lootust (samas on see ka nii mitmekihiline, et oleks tema jaoks kergelt võinud järjekordset vanglakaristust tähendada). KUi Hanameel pakub Jeremijale põlluostmist, siis ilmselt põhjusel, et ta (perekond) vajas raha. (Meenutuseks - tegu on sama perekonnaga, kes prohveti kord on juba reetnud - vt Jr 11:18-23.)
Miks aga hakkab keegi tegelema kinnisvara omandamisega, kui rahvas on vaenlaste piiramisõngas - ja kui prohvet hästi teab, et see piiramine lõpeb Juuda hävinguga? Ta ostab selle põllu, sest tema kriitika Jumala valitud rahva suhtes ei tulene lihtsalt halvakspanust, vaid hoopis igatsusest näha neid taevaga lepitatud olevat. Jeremija teod on tema sõnade sümboliteks: Jeruusalemmal on tulevikku, hoolimata selle tolle hetke kitsikusest. Nii nagu mees peab hoolt oma perekonna vara eest, hoolitseb Jumal oma rahva käekäigu eest.
Pole mingit mõtet teeselda et ajad ei ole kurjad, kuid selle keskel olles teab prohvet, et Jumal ei ole Juudat hüljanud. Ja selle teadmise tulemina, ei hülga Jeremija ka enda perekonda, ükskõik kui kehvasti sellega lood ka poleks. Ühel päeval, siis kui meeleparandust on kaasa toonud rahva taastamise, ostetakse sellel maal taas “kodasid, põlde ja viinamägesid.” (s 15). Ühel päeval meenutatakse lüüasaamise valu kui uue ajastu algust.
Selle kommentaari autor: APÜ