Ilmselt on see psalm kirjutatud seoses seaduselaeka Jeruusalemma toomisega (2Sm 6) - esmalt kirjutatud  sündmuseks ning hiljem kasutatud sama sündmuse tähistamiseks. Laegas sümboliseeris Jumala imepärast ligiolu ja au. Selle puudutamine ebakõlbulikuna tähendas kindlat surma. 

 See psalm tähistab reaalsust, et Issand on Kuningas! Laul algab Jumala kui Looja esiletoomisega, liigub edasi jumalakummardaja südame juurde ning lõpeb Aukuninga kohaloleku üle rõõmustamisega. Kui Taavet alustab ülistades Jumalat Loojana, siis üsna varsti osutab ta  milline inimene üldse tohiks seista Jumala pühaduse ees. Et ellu jääda peaksid inimesed olema puhtad, ja just siin hakkab inimene (mina nende hulgas) tundma end ebamugavalt. Kes riskiks määritud südamega siseneda Jumala kirkasse aupaistusesse?

Taavet teadis, et peab puhastama oma südame ja käed ülekohtust ning meeles pidama Jaakobit.... Meeles pidama Jaakobit ( s 3-6)? Jah, hoolimata Jaakobi petlikkusest, igatses ta ja ka sai andestuse Jumalalt. Nii täis lootust, tantsib ja laulab Taave t keset ohvrisuitsu ja kõlavaid trompeteid lahti iidsed väravad... “et aukuningas saaks sisse tulla!” ( s 7-10).

Meid innustab psalm lisaks südame puhastamisele pürgima ka sügavamale ja kõrgemale ülistuses. Siin on eraldi esile toodud Jumala mitmekülgsus:  kõikvõimas Looja-Jumal (s 1,2), võidukas Sõjamees-Jumal (s 8) (2Ms 15:3) ja auline Suverään - Jumalal (s 7-10). Sellisel taustal on meie endi jumalapilt kahtlemata ebapiisav ning meie kogemus Tema kummardamisest veel vaene. Liiga sageli on meie Jumal kujundatud me endi sarnaseks, mida mõjutab kujutlus pinnapealsest, ennast täis armastusest, ning õige, kuid moonutatud igatsus suhte järele.

Nende jaoks, kelle Jumal on kujundatud enese arusaamise kohaselt nende endi vajadustest, on tänase psalmi Jumal midagi täiesti uut ja üllatavat. Meile võib mitte meeldida pilt Jumalast, kes on võimas lahingus (see võib haavata meie tundlikkust ) ja seda tuleb nagunii tasakaalustada  perspektiiviga Jumala olemuse teistest omadustest - samas vajame kõik Jumalat, kes suudab lüüa ning hävitada kurjuse. Vajame Jumalat, kes on müstiline ning ääretu, suurem kui keegi suudab hoomata ja palju majesteetlikum kui me välja kannataksime. 

Meie ülistus ning kummardus Talle peaks midagi sellest ka väljendama. Tegelikult kõlbabki Talle vaid tõelise imetluse ning hämmastuse tundmine, õige jumalakartus, ning see, et anname üle oma inimeseksolemise (s 4), mis on tehtud vastuvõetavaks Kristuse surma kaudu. 

kui Kõikvõimsa Jumala auhiilgus siseneb Jeruusalemma siis viitab see samal hetkel ka aulisele Messia tulekule ja sellele imelisele tõotusele mille tema annab kristlastele: “Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” ( Ilm 3:20)