Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 39:1-18
Jeruusalemm vallutatakse1Ja kui Jeruusalemm oli vallutatud - Juuda kuninga Sidkija üheksandal aastal kümnendas kuus oli Paabeli kuningas Nebukadnetsar ja kogu tema sõjavägi tulnud Jeruusalemma vastu ja oli asunud seda piirama,
2ja oli Sidkija üheteistkümnendal aastal neljanda kuu üheksandal päeval tunginud linna sisse -,
3siis tulid kõik Paabeli kuninga vürstid ja asusid keskmisse väravasse: Neergal Sar-Eser, Samgar-Nebo, Sar-Sekim, ülemkammerhärra, Neergal Sar-Eser, ülemmaag, ja kõik muud Paabeli kuninga vürstid.
4Aga kui Juuda kuningas Sidkija ja kõik sõjamehed nägid neid, siis nad põgenesid ja läksid öösel linnast välja mööda kuninga rohuaia teed läbi müüridevahelise värava; ta läks välja lagendiku suunas.
5Ent kaldealaste sõjavägi ajas neid taga ja nad said Sidkija kätte Jeeriko lagendikel; nad võtsid ta kinni ja viisid Riblasse, Hamatimaale, Paabeli kuninga Nebukadnetsari juurde, kes mõistis tema üle kohut.
6Ja Paabeli kuningas laskis tappa Sidkija pojad Riblas tema silme ees; Paabeli kuningas tappis ka kõik Juuda suurnikud.
7Ja ta tegi Sidkija silmad pimedaks ning aheldas ta vaskahelaisse, et viia ta Paabelisse.
8Ja kaldealased põletasid tulega kuningakoja ja rahva kojad ning kiskusid maha Jeruusalemma müürid.
9Ja rahva säilinud osa, kes oli linna alles jäänud, ja ülejooksikud, kes olid tema poole üle jooksnud, ja muud rahva riismed viis ihukaitsepealik Nebusaradan vangi Paabelisse.
10Aga osa vaesemast rahvast, kellel midagi ei olnud, jättis ihukaitsepealik Nebusaradan Juudamaale ja andis neile samal ajal viinamägesid ning põlde.
Nebukadnetsar käsib hoolitseda Jeremija eest11Ja Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli andnud ihukaitsepealikule Nebusaradanile Jeremija kohta käsu, öeldes:
12„Võta tema ja kanna hoolt tema eest, ära tee talle midagi kurja, vaid talita temaga nõnda, nagu ta ise sulle ütleb!”
13Siis ihukaitsepealik Nebusaradan, ülemkammerhärra Nebusasban, ülemmaag Neergal Sar-Eser ja kõik Paabeli kuninga pealikud läkitasid talle järele -
14nad läkitasid talle järele ja lasksid tuua Jeremija vahtkonnaõuest ning andsid tema Gedalja, Saafani poja Ahikami poja hoolde, et ta viiks tema oma kotta; nõnda jäi ta rahva keskele.
Ebed-Melekile tagatakse elu15Ja Issanda sõna oli tulnud Jeremijale, kui teda vahtkonnaõues kinni peeti; ta oli öelnud:
16„Mine ja räägi etiooplase Ebed-Melekiga ning ütle: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma teen tõeks oma sõnad selle linna kohta, õnnetuseks, aga mitte õnneks, ja sel päeval sünnib see sinu nähes.
17Aga sinu ma päästan sel päeval, ütleb Issand, ja sind ei anta nende meeste kätte, keda sa kardad.
18Sest ma päästan su tõesti, nõnda et sa ei lange mõõga läbi, vaid saad enesele osaks oma hinge, sellepärast et sa oled lootnud minu peale, ütleb Issand.”
Eelmises tekstis lugesime Jeremia viimaseid sõnu Sidkijale: "Kuule ometi Issanda häält ... ja su hing jääb elama!" (Jer 38:20). Ellujäämise võimalus säilib kuni viimse hetkeni: see Jumala pakkumine - valida elu üle surma. See oli reaalne valik. Ei ole õige lugeda Piiblit nii, nagu oleks Sidkija või keegi teine, pöördumatult eelnevalt kindlaks määratud tulevikku lukustatud. Me ei tohi Jumalat alahinnata mõeldes, et Jumal teadis ette mida Sidkija valib ja sellepärast pakkus talle ebaõiglast valikut.
Juba lapsepõlvest saadik olen ma püüdnud mõista seda paradoksi, kuidas kõiketeadev Jumal võib tulevikku juba teada ja samaaegselt pakkuda meile täielikku ja piiramatut vabadust valida Teda. Nii nagu on paljut, mida saame tunnetada vaid läbi oma usu, saame usus vastu võtta ka need kaks igavest reaalsust. Mõistan, et see mida mina pean paradoksiks on paradoksaalne ainult minu piiratud mõistuses, mitte Jumala piiritlemata mõistuses.
Sidkija oleks saanud valida ka teisiti. Ajalugu näitab aga, et ta ei teinud seda. Häbiväärne alistumine oleks olnud valus valik aga häbi oleks loonud võimaluse valida elu. See on üks Vana Testamenti läbivatest tõdedest . Ükskõik kui kaugele inimesed lähevad truudusetuse ja sõnakuulmatuse teel, Jumal on alati valmis meile ust paotama.
Jumala sõnum Jeremia kaudu pakkus antud olukorras kaks võimalikku lõpplahendust: võimalust alistuda või mitte; elada või surra. Sidkija ei alistu ja sureb. Jeremia alistub ja elab. Jeremia ei olnud väejooksik ega reetur. "Nõnda jäi ta rahva keskele" (s 14) ja elas. Samamoodi elas teine hea mees, Ebed-Melek (s 18). Jumala armastus ületab Jumala viha. Jumala arm ja pakkumine valida elu on suurem, kui Jumala kohtumõistmine.
Selle kommentaari autor: John Harris