Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 52:1-23
Juuda kuninga Sidkija valitsus1Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija tütar Libnast.
2Ta tegi kurja Issanda silmis, just nagu Joojakim oli teinud.
3Jah, mis sündis Jeruusalemmas ja Juudas, põhjustas Issanda viha, kuni ta heitis need ära oma palge eest.
Jeruusalemma vallutamine4Sidkija hakkas mässama Paabeli kuninga vastu. Ja tema valitsemise üheksandal aastal, kümnenda kuu kümnendal päeval, tuli Paabeli kuningas Nebukadnetsar, tema ja kogu ta sõjavägi Jeruusalemma vastu ja lõi leeri üles selle alla; ja nad ehitasid selle ümber piiramisseadmed.
5Ja linna piirati kuni kuningas Sidkija üheteistkümnenda aastani.
6Neljanda kuu üheksandal päeval võttis nälg linnas võimust ja maa rahval ei olnud leiba.
7Siis murti linna sisse; aga kõik sõjamehed põgenesid ja läksid öösel linnast välja läbi kuninga rohuaia juures oleva müüridevahelise värava, kuigi kaldealased olid ümber linna; ja nad läksid lagendiku poole.
8Aga kaldealaste sõjavägi ajas kuningat taga ja nad said Sidkija kätte Jeeriko lagendikel, kui kõik ta sõjavägi tema juurest oli laiali läinud.
9Ja nad võtsid kuninga kinni ning viisid ta Paabeli kuninga juurde Riblasse Hamatimaale, ja too mõistis kohut tema üle.
10Ja Paabeli kuningas tappis Sidkija pojad tema silme ees, samuti tappis ta Riblas ka kõik Juuda vürstid.
11Aga Sidkija silmad tehti pimedaks ja ta aheldati vaskahelaisse; siis Paabeli kuningas viis ta Paabelisse ja pani vangikotta kuni ta surmapäevani.
Juudid viiakse vangi Paabelisse12Ja viienda kuu kümnendal päeval, see on kuningas Nebukadnetsari, Paabeli kuninga üheksateistkümnendal aastal, tuli Nebusaradan, ihukaitsepealik, kes oli Paabeli kuninga teenistuses, Jeruusalemma.
13Ja tema põletas ära Issanda koja ja kuningakoja ning kõik Jeruusalemma kojad; nimelt kõik suurnike kojad põletas ta tulega.
14Ja kogu kaldealaste sõjavägi, kes oli koos ihukaitsepealikuga, kiskus maha kõik Jeruusalemma müürid ümberringi.
15Ja osa vaesemast rahvast ning rahva jäägi, kes olid jäänud linna, ja ülejooksikud, kes Paabeli kuninga poole olid üle jooksnud, ja käsitööliste jäägi viis ihukaitsepealik Nebusaradan vangi.
16Aga Nebusaradan, ihukaitsepealik, jättis maa vaesemast rahvast alles viinamägede harijaid ja teopäevade tegijaid.
17Vasksambad, mis kuulusid Issanda koja juurde, ja alused ning vaskmere, mis olid Issanda kojas, kaldealased purustasid ja viisid kogu nende vase Paabelisse.
18Potid, labidad, tahikäärid, piserdusnõud, kausid ja kõik vaskriistad, millega peeti teenistust, võtsid nad ära.
19Samuti võttis ihukaitsepealik ära liuad, sütepannid, piserdusnõud, potid, lambijalad, kausid ja peekrid, mis olid puhtast kullast ja puhtast hõbedast.
20Mõlema samba, vaskmere ja kaheteistkümne vaskhärja, mis olid aluste all, mis kuningas Saalomon oli teinud Issanda koja jaoks - kõigi nende asjade vask oli vaagimatu.
21Mis puutub sammastesse, siis oli ühe samba kõrgus kaheksateist küünart, ja selle ümber ulatas kaheteistküünrane mõõdunöör; selle paksus oli neli sõrme, see oli seest õõnes.
22Nupp selle peal oli vasest ja nupu kõrgus oli viis küünart; võrestik ja granaatõunad ümber nupu olid kõik vasest; ja samasugune oli teine sammas granaatõuntega.
23Granaatõunu oli väljaspool üheksakümmend kuus; kõiki granaatõunu võrestikul ümberringi oli sada.
Võib tunduda, et eelneva peatüki lõpus, vajub Jeremija kuidagi ootamatult ja haledalt ära… 51. peatükk lõpeb sõnadega: "Siiani on Jeremia sõnad". See viimane peatükk kuulub aga ajalooliste lisade hulka ja toimetaja on selle ajaloolise ümberjutustuse paigutanud alles prohvetliku dokumentatsiooni lõppu. Sisu poolest pole siin eriti midagi uut, mida me eelnevalt juba lugenud poleks. Tegu on pigem kergelt avardatud ümberkirjutusega 2Kn raamatu lõpuosast, mis oli autoril kindlasti olemas (2Kn 24:18 - 25:30).
Nii jõuame viimaks selle raske, keerulise, masendava, kohati õudust tekitava, aga ka suurepärase prohvetiraamatu lõppu. Kahju, et sõna "Jeremija" on tulnud inglise keelde kui väljend kurvastava inimese kohta, sest ükskõik kui karmid Jeremia prohveteeringud ka poleks, sisaldab see raamat ometi üllatavat lootust kõigi jaoks, kes on oma elus vale pöörde teinud või kõnnivad mööda vale teed.
Siin oleme kohanud Siinai mäe lepingu ranget Jumalat, kes lõi kogukonna, mis pidi Talle aru andma. Selle rahva hilisemas kurvas ajaloos, kuulsime Jeremia vahendusel selle sama Jumala mõtteid ja tundeid, kes ei kiitnud heaks oma rahva truudusetust ja tõotas pattu karistada.
Oleme pilgu heitnud ka Jumala sellele küljele, mis on rohkem valmis andestama, kui karistama. Jumalale, kes isegi karistuse läbiviimise ajal, pakub rahvale pidevalt lootust. Jumal, kes jätab alati ukse paokile. Jumal, kelle sügavaim igastus oma rahva jaoks on, et nad tuleksid Tema juurde tagasi.
Näiliselt on selles loos võimatu paradoks - Jumal oli ja on vankumatult kindel oma otsuses karistada pattu ja andestada patustele. Meie teame täna midagi, mida Jeremija tol päeval ei teadnud: selle paradoksi ainus lahendus on Jeesuses Kristuses, kes kandis kogu maailma patu selleks, et me kõik võiksime andeks saada. Jumala armastus on alati olnud suurem kui Tema viha.
Selle kommentaari autor: John Harris