Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ho 5:1-15
Iisraeli taganemise karistus1Kuulge seda, preestrid, ja pane tähele, Iisraeli sugu! Kuulata, kuninglik koda! Sest teid tabab kohus. Jah, te olete püüdepaelaks Mispale ja võrguks, mis on laotatud Taabori peale.
2Te süvendate Sittimi kõlvatust, aga mina karistan teid kõiki.
3Mina tunnen Efraimi ja Iisrael ei ole mu eest varjul; sest nüüd, Efraim, oled sa teinud hooratööd, Iisrael on ennast roojastanud.
4Nende teod ei luba neil pöörduda oma Jumala poole, sest nende sees on hooruse vaim ja nad ei tunne Issandat.
5Iisraeli kõrkus tunnistab temale otse näkku, Iisrael ja Efraim komistavad oma süü läbi, Juudagi komistab koos nendega.
6Oma lammaste ja härgadega lähevad nad küll otsima Issandat, aga nad ei leia teda: ta on tõmbunud neist eemale.
7Nad on olnud Issanda vastu truuduseta, sest nad on sünnitanud võõraid lapsi. Nüüd neelab „noorkuu” neid koos nende põldudega.
8Puhuge sarve Gibeas, pasunat Raamas! Tõstke sõjakisa Beet-Aavenis! Juba ollakse sul kannul, Benjamin!
9Efraim muutub karistuspäeval kõrbeks. Iisraeli suguharude keskel ma kuulutan tõde.
10Juuda vürstid on saanud piirinihutajate sarnaseks; ma valan nende peale oma viha nagu vett.
11Efraimile on liiga tehtud, õigus on rikutud, sest ta tahab käia käsu järgi.
12Aga mina olen Efraimile nagu koi ja Juuda soole nagu mädanik.
13Kui Efraim nägi oma haigust ja Juuda oma paiset, siis läks Efraim Assurisse ja läkitas suurkuninga juurde; aga tema ei suutnud teha teid terveks ega ravida teid paisetest.
14Sest mina olen Efraimile nagu lõvi ja Juuda soole nagu noor lõvi: mina murran nad maha ja lähen, kannan ära, ja päästjat ei ole.
15Ma lähen, pöördun tagasi oma asupaika, kuni nad kahetsevad ja otsivad mu palet; oma kitsikuses otsivad nad mind.
Kuidas reageerime kasvava segaduse alarmeerivatele märkidele oma rahva elus, ning valitsejate poolt sõlmitavatele, enamasti habrastele rahvusvahelistele allianssidele, nö eesmärgiga kaitsta meie vabadusi? Kuhu maani võime rääkida Jumala kohtumõistmisest inimeste tegude üle - nähes kõike seda mis ähvardab meie praegust elustiili?
Prohvet Hoosea kutsub Iisraeli, kes elas rahvusvahelise konflikti (vt Jr 4:5, Jr 6:1) lävel, tähele panema neid märke (s 8). Iisraeli kuningas oli otsinud tuge Assüürialt (s 13), et kindlustada oma kõikuma löönud võimu ja see lõppes verekümblusega (2 Kn 15:16–22). Iisraeli “vennalikud naabrid”, opportunistlikud maadekrabajad tegelikult, ei suutnud aga põgeneda Jumala viha eest, sest nad salgasid maha ning pidasid tühiseks kõike seda mille Jumal nende ajaloos oli rajanud (5Ms 19:14)
Kas tegu oli hävitusega mis ootas vaid vallandumist? Iisraeli ühiskonna alussammbad olid salamahti lammutatud (s 12), sest rahvas oli end pühendanud sellele, mis oli tõeliselt tühine (heebrea k on sõna “tühine” sünonüüm “iidol, ebajumal”). Pane tähele keset seda väga karmi kõnetust viisi, kuidas on kujutatud Jumalat (s 14 nt). Ainuke taastamise võimalus peitus meeleparanduses. Aga kui sügav pidi see olema? Kui loed Ho 6:1-3, pane tähele Jumala taastava väe suurust!
Hiljuti kuulsin üht vabanenud vangi nimega Jane, jutustamas kuidas ta leidis Jeesuse. Tal oli väga tugev ja sügav tunnetus Jumala andeksandmisest; ometi üsna kohe peale oma vabanemist tõmmati ta tagasi vanasse prostitutsioonist, vargustest ja narkootikumidest täidetud eluviisi. Võib tunduda, et sellistes olukordades on ka Jumala vahendid ja võimalused otsa saanud (Ho 6:4). Iisraeli puhul on tunne, et nende “pöördumine” ja armastus - värvikalt kirjeldatud kui hommikune kaste - oli pelgalt pinnapealne nähtus. Jane, peale vana eluviisi valukogemust, tuli aga tagasi Jumala juurde. Kuidas tuleb Iisrael toime eesootava valuga?
Selle kommentaari autor: APÜ