Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ho 11:1-11
Jumala armastus ei luba, et ta oma rahva hävitaks1Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.
2Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele.
3Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.
4Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid,
5et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale. Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema, sest nad on tõrkunud pöördumast.
6Sellepärast peab mõõk tantsima nende linnades, lõhkuma nende riivid ja neelama nad ära nende kavatsuste pärast.
7Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski.
8Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus.
9Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama.
10Nad hakkavad käima Issanda järel, kes möirgab nagu lõvi. Kui tema möirgab, siis tulevad ta pojad värisedes mere poolt.
11Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid. Ja mina luban neil elada nende oma kodades, ütleb Issand.
“Oo armastus mind hoia sa/ ma annan sulle oma vaevatud südame,/ et elu ookeani sügavustes see rikkamaks ja täielikumaks saaks.”
Tänane kirjakoht väljendab Jumala ahastust ja kaastunnet, kes mõtiskleb oma rahva isemeelsuse üle ning kaalub kuidas sellele vastata. Varasemat analoogiat abieluga asendab nüüd kujutluspilt lapsevanemast. Jumal on armastav Isa, kes on Iisraeli Egiptusest välja kutsunus, et too saaks Tema pojaks. Ometi, juba algusest peale paneb Iisrael vastu ja mässab. Inimesed toovad ohvreid Baalile, pidades teda oma viljasaagi kindlustajaks sellal, kui saagi andja oli Jumal, kes tegelikult nende eest hoolitses. See oli Jumala tõsine solvamine. Loomulikult pidas Iisrael Jumalat kõige kõrgemaks jumalate seas - aga sellest ei piisa. Lepingu sätted olid lihtsad: Jumal üksi pidi olema Iisraeli Jumal ning Iisrael Tema rahvas. Rahva läbikukkumine Jumala ainsaks Jumalas tunnistamisel rikkus lepingu tingimusi. Mida Jumal nüüd teeb?
Esmalt ähvardab Jumal kättemaksuga, kuid Ta armastus on nii suur, et Ta otsustab mitte selle juurde jääda. “Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael?” (s 8). Hoosea visandab pildi Jumalast, kes muudab oma meelt. Kuigi see on kahtlemata Jumala inimlikustamine (Jumalale inimeste omaduste projitseerimine), ei ole eesmärgiks Jumala taandamine inimeseks. Vastupidi, siit näeme, et tegu on Jumala, mitte inimesega - “Pühaga, meie keskel” (s 9). Hoosea otsekui ütleks: “ paadumine on inimlik; tundlik reageerimine on aga jumalik!”. Inimesed võivad olla põikpäiselt tõrksad; Jumal aga on kaastundlik ning seepärast paindlik oma toimimises inimkonnaga.
Miksi eelpoolöeldust aga ei tähenda, et katastroof jääb tulemata. Pigem on tõsi see, et Jumal ei hülga oma rahvast, milline iganes ka Tema lõppotsus tuleb. Isegi kui see rahvas peab minema eksiili, läheb Jumal eksiili koos nendega. Rahvas on murdnud lepingu Jumalaga, kuid Jumal ei murra oma lepingut nendega
Selle kommentaari autor: Robert Parkinson