Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 1:10-25
Lõhed koguduses10Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus.
11Kuid Kloe pere, mu vennad, on mulle teie kohta teatanud, et teie seas on riidu.
12Ma räägin sellest, et igaüks teist ütleb: „Mina olen Pauluse poolel!” või: „Mina olen Apollose poolel!” või: „Mina olen Keefase poolel!” või: „Mina olen Kristuse poolel!”
13Kas Kristus on mitmeks jagatud?! Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?
14Ma tänan Jumalat, et ma ei ole teie seast kedagi ristinud peale Krispuse ja Gaiuse,
15nii et keegi ei saa öelda teid olevat ristitud minu nimesse.
16Siiski ma ristisin ka Stefanase pere; kedagi muud ei tea ma olevat ristinud.
17Sest Kristus ei läkitanud mind ristima, vaid evangeeliumi kuulutama, mitte aga inimliku tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei muutuks tühiseks.
Ristilöödud Kristus kui Jumala vägi ja Jumala tarkus18Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi,
19sest kirjutatud on: „Ma hävitan tarkade tarkuse ja teen olematuks mõistlike mõistuse.”
20Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks?
21Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad.
22Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust,
23meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks,
24ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.
25Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam.
Tänases tekstis tõstatatud teemad olid Pauluse päevil otsustava tähtsusega, ja on seda ka tänapäeval. Erinevate õpetajate taha joondumine andis märku kaugemaleulatuvast probleemist: esimese sajandi sotsiaalse mõtteviisi tungimisest kogudusse. Kuigi see tundub liiga lihtsameelsena, ei oleks Paulus saanud enam radikaalsemalt vastata, paisates uppi antiikmaailma põhilisi sotsiaalseid suhtumisi.
Staatus oli Korintoses sama kesksel kohal kui on meie maailmas. Pool mõne hinnalise kaariku osmtise tagamõttest moodustas see, millise võrdluse see välja andis mõne kehvema sõiduki taustal. See, mis luges, polnud mitte kui palju sul oli, vaid see, kuidas sinu omand demonstreeris sinu ülimuslikku staatust.
Samamoodi kuulus haridus Korintoses eliitklassi teemade hulka, ning nende õpetajate kvalifikatsioon ütles palju õpilaste staatuse kohta (samamoodi nagu tänapäeval see, millise kooli lipsu kannan, aktsendiga räägin, kust mu riided pärit on, milline on mu kell ja mu auto). Need asjad eristasid ehtsa klassi esindajad teesklejatest. Ja see muundus reaalseks võimuks, mis võimaldas olla otsustaja rollis.
Probleem ei olnud Pauluses või Apolloses kui isikutes, vaid eliidis (ning nenden wannabe järgijates), kes neid enese omaks tahtsid. Kurbloolus aga on siin see, et taoline Rooma Korintosele iseloomulik “pärismaalaste” võistlus, viis inimesed regulaarselt kohtuasjadeni, kuritarvitamiseni ning klikkide tekkeni, ning hakkas sisse tungima kogudusse.
Paulus ei taha sellest kuuldagi. BMW või doktorikraadi omamine ei parenda mu olukorda Jumala ees. Kuidas saaks Jumala rahvas lepitada inimkonda Jumalaga ning üksteisega, kui käitume nagu kõik teised meie ümber? See on põhjus, ütleb Paulus, miks ta vabatahtlikult eristas end sellest tüüpilisest kõrgelennulisest ning ennastupitavast oraatori kuvandist. Staatuse otsimisel ning lõhenemisel mis sellega kaasneb, ei ole mingit pistmist evangeeliumiga. Kahjuks aga, arvestades meie turvatundetust, on see lahing, mida peame jätkuvalt sõdima ning ainus viis seda teha on hoida rist pidevalt oma silme ees.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts