Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 3:18-4:5
Vastutus Jumala ees18Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks!
19Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus, sest on kirjutatud: „Tema tabab targad nende riugastelt.”
20Ja taas: „Issand tunneb ära tarkade arutlused, et need on tühised.”
21Nõnda ärgu siis ükski kiidelgu inimestest, sest teie päralt on kõik:
22olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev - kõik on teie päralt,
23teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt.
1Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks.
2Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.
3Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut,
4sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud, sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab.
5Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt.
Et korintlastele nende väidete tühisus tarkuses edenemise kohta mõistetavaks teha, kasutab Paulus irooniat. Iroonilist kontrasti võib näha ühelt poolt korintlaste kiitlemises oma tarkuse üle, samal ajal kui nad tegelikult on alles “väetid lapsed”, keda peab lusikaga toitma (1Kr 3:1-2). Iroonia suubub sageli huumorisse, kui inimlik uhkus saab naeruvääristatud, ning võibolla on meil kirstlastena mõnikord vaja, et keegi osutaks kui naeruväärsed on meie kõrged arvamised iseenese kohta - eriti kui need kõrvutada meie läbikukkumisega anda veenvat tunnistust tervendavast ja evangeeliumis sisalduvast väest.
Ka kõige pealiskaudsem tutvumine keelega, mida kaasajal kristlased näiteks sotsiaalmeedias kasutavad, näitab kui kergesti võetakse kasutusele ülisuuri väiteid, nende sügavamat sisu adumata. Tundub, et Pauluse eesmärgiks oli Korintose usklikele näidata, mis peitub nende ülespuhutud maskida taga, ning lasta neil naerda iseenese üle, kui nad hakkavad reaalset pilti nägema.
Kirikujuhtide jaoks aga on siin kainestav hoiatus. Paulus kirjeldab nii ennast kui oma kolleege kui “üksnes teenreid” (1Kr 3:5), kes on täielikult sõltuvad Jumalast, kes üksi “laseb kasvada” kõigel. Paulus hoiatab isehakanud õpetajaid ja evangeliste, et kõikide ettevõtmised jumalariigi töös peavad ühel päeval läbi tegema kõrgeima kontrolli, et määratleda nende ehtus ning vaimne kvaliteet: kas tehtu on kooskõlas evangeeliumi väärtustega või, peitub professionaalsuse fassaadi taga “puust, heintest või õlgedest” püsti pandud ehitis (1Kr 3:12).
Professionaalsusele ja selle tehnilistele oskustele toetumine teenimistöös, võib hakta varjutama vaimseid prioriteete, mida Paulus rõhutab, ning on hea mõtiskleda siinkohal Pauluse hoiatuse üle. On ohtlik ehitada kogudust vaid nutikate haldustehnikate ja psühholoogiliste tõdede najal. Veel ohtlikum on muutuda sõltuvaks kiitusest ja tunnustusest ühiskonna või arvamusliidrite poolt. Pigem tuleks ikka ja jälle kontrollida, mida tähendab see, et on vaid üks alus - Jeesus Kristus, millega võrreldes praegusel aja moodsad ja “kohased materjalid” võivad kaotada kogu väärtuse.
Kui nüüd kõike seda lugedes, oled endamisi mõelnud: “Olen rõõmus, et mina ei ole selline kui need ebaküpsed korintlased”, siis mõtle veelkord Pauluse hoiatustele. Paulus meenutab meile, et ühel päeval toob Issand “valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt.” (s 5). Ja see on Pauluse jaoks tähtis - et ta on olnud ustav, mitte see, mida keegi teine temast võiks arvata.
Selle kommentaari autor: David Smith