Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 8:1-13
Küsimus ebajumalatele ohverdatud lihast1Ebajumalatele ohverdatud liha kohta te ütlete: „Me teame, et meil kõigil on tunnetus.” Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab.
2Kui kellelegi tundub, et ta on midagi tunnetanud, siis ta pole veel tunnetanud, kuidas peab tunnetama.
3Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud.
4Ebajumalatele ohverdatud liha söömise kohta te ütlete: „Me teame, et maailmas ei ole olemas ühtegi ebajumalat ning et ei ole muud Jumalat kui üks.”
5Jah, kui olekski nõndanimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nõnda nagu inimeste meelest on jumalaid palju ja isandaid palju,
6siis meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja ka meie tema läbi.
7Kuid kõikidel ei ole seda tunnetust. Mõned ju söövad harjumusest ebajumalatega tänini seda liha just nagu ebajumalale ohverdatut, ja nende sisetunne, nõrk nagu see on, saab määritud.
8Söök ei vii meid Jumalale lähemale. Kui me ei söö, ei jää me millestki ilma, ega saa me mingit kasu, kui sööme.
9Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!
10Sest kui sind, kellel on tunnetus, näeb ebajumala kojas lauas istuvat keegi, eks siis tema sisetunnet, nõrka nagu see on, juhatata ebajumalate ohvriliha söömisele?
11Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle pärast Kristus on surnud.
12Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu.
13Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.
“Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses, kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne” (filiplastele 2:5,6).
Kõik, kes on olnud seotud kirikueluga veidi pikemat aega, teavad, et aeg-ajalt tuleb ette arvamuste lahknemist mingi küsimuse osas, mis omakorda põhjustab erimeelsusi ja pahameelt. Ma ei mõtle praktilisi asju nagu kiriku mööbel, vaid eetilisi ja moraalseid dilemmasid, mille puhul on erinevatel kristlastel erinevad hoiakud väga sügavalt juurdunud.
See on see kontekst, milles Paulus kõneleb Korintose kristlastele, ning kirja selle osa eesmärk on adresseerida ühte üpris teravat teemat Korintose kirikus - küsimus sellest, kas kristlased peaksid sööma liha mis on ohverdatud ebajumalatele. Korintoses, nagu enamikes roomlaste piirkondades sellel ajal, viidi suurem osa lihast paganlikesse templitesse ja pühamutesse, kus see ohverdati erinevatele jumalatele. Mis üle jäi, viidi turule müümiseks. See põhjustas valu ja erimeelsusi.
Paulus adresseerib seda probleemi nii nagu seda teeks tark pastor. Ta võtab aega, et oma argumente põhjalikult välja arendada järgmise paari peatüki jooksul, kuid tema nõuanne korintlastele on lihtne, aga tähendusrikas. Armastus on kõigest tähtsam. Oma ligimese armastamine tähendab koguduses rohkem kui meie enda soovid või arusaam vabadusest. Paulus lubab küsimuse all olevat toitu süüa, kuid tuletab korintlastele meelde, et kui selline teguviis on teistele komistuskiviks ning tekitab neis tunde, et nad patustavad, siis armastavast suhtumisest oma kaaslaste vastu peaksid nad toidust keelduma.
Mõistagi on selline armastus kulukas ja sageli ka ebamugav. See tähendab inimese vabaduse ja ehk ka meelepäraste tegevuste ohverdamist enda kaaslaste huvides. Kuid “Pauluse eetika keskmeks jääb armastus, mitte teadmised” 1. Valides armastuse, ükskõik kui kuluka, on meil suurem võimalus säilitada Jumala koguduse ühtsus.
1 - C Blomberg, 1 Corinthians, The NIV Application Commentary, Zondervan, 1994
Selle kommentaari autor: Gareth Higgs